Riigikontroll omavalitsusreformist

Riigikontrolli hinnangul tuleb kiiremas korras viia läbi omavalitsusreform. Omavalitsuse mõistlikuks toimimiseks peaks seal elama vähemalt 5000 inimest.” Artikkel Postimehes, allolev tabel (Omavalitsuste võimekus Foto: graafika: Alari Paluots) samuti.

Kohaliku omavalitsuse võimekuse indeks 2010-2013

Tahaks ka midagi arvata aga ei oska vist. Selles, et kusagil arutatakse seda kuidas kümned ja sajad Eesti pered peavad elama ning hakkama saama, pole ju iseenesest midagi valet. Eriti kui seda teevad mehed ja naised, kes “teavad” kuidas “peavad käima”.

Mul ei ole suuri soove kohalikult omavalitsuselt. Soovin, et saaksin oma lapsi koolitada kodu lähiümbruses, mitte 40 kilomeetri kaugusel riigigümnaasiumis, korras teid (ja väikest toidukauplust). Tundub siiski, et seda on palju nõutud. Ükskõik kui majanduslikult põhjendatud võib omavalitsusreform Riigikontrolli hinnangul olla, ei tähenda see automaatselt pakutava teenuse kvaliteedi tõusu. Raha koondub probleemi algallikast kaugemale ning otsustajad kaotavad igasuguse kontakti probleemi olemusega. Kui suures plaanis on meil kõik läbi mõeldud ja korraldatud siis igapäevaelus need korraldused lihtsalt ei toimi. Olgu siis näiteks politsei väljakutsed läbi Pärnu või riigimaantee hooldamine koos kohustusliku kruusavalliga omavalitsuse teeotsa ette. Kaevata pole mõtet, sest kedagi ei huvita.

Paar päeva tagasi küsisin Kaarel Aluojalt, kes on ise Laupa mõisakooli direktor ja eestvedaja, mida ta arvab sellest, et pean ühel päeval oma lapse Paidesse riigikooli saatma. Ei arvanud temagi sellest midagi. Ehk siis kõik otsekui saaksid aru kui absurdne see on aga ikka teevad. Ja see teeb nõutuks.

Olen nõus, et ujulate ja muude meelelahtusvõimaluste loomine väikestesse omavalitsustesse lootuses, et nüüd kohe hakkab minema, ei ole otstarbekas. Kuid Riigikontrolli asemel küsiksin ilmselt, kuidas sellised projektid üldse võimalikud on? Kes neid idiootsusi rahastab? Ei usu, et riik siin läbinisti süüst puhas on.

Minu jaoks jääb süüdistus nagu “puuduks neil (omavalitsustel) võimalus ja oskus panustada soodsa ettevõtluskeskkonna loomisesse” liiga subjektiivseks. Kas “võimalus” antud kontektsis tähendab ainult rahalist võimekust või hõlmab ka objektiivseid tegureid (näiteks asukoht). No pole võimalik, et igasse Eesti omavalitsusse jagub kasumlikke ja edukaid ettevõtteid ja ettevõtjaid. Seda muidugi lähtudes suhteliselt elutervest mõtteloogikast, et ettevõtlus saab alguse konkreetse vajaduse rahuldamisest, mitte toote/teenuse loomisest lootuses, et sellele leidub tarbija.

Huvitav kui suured võimalused peituvad Riigikontrolli ettepanekus “arendada Omavalitsuste koostööd“? Kas see võiks olla lahendus ja võti olukorras, kus liituda ei soovita? Ka mulle tundub, et “paljude ülesannete kvaliteetne täitmine omavalitsustel ilma koostööd tegemata (ei ole) võimalik ega mõistlik.” Selle asemel, et püüda üksteist alla neelata, tasub otsida kokkupuutepunkte. Teoorias seda kindlasti tehaksegi ning ebaõnnestumistele tuuakse kümneid selgitusi, alates ühe osapoole isekusest kuni tehniliste takistusteni. Kõrvaltvaatajana paistab see pigem välja iseenese olemasolu õigustamisena ning lootusena tõmmata viimasel hetkel tagataskust välja trumpäss, mida seal tegelikult pole.

Lõpetuseks veel paar mõtet seoses Riigikontrolli poolt äranimetatud kogukondliku identiteediga. Tsitaat artiklist: “Igati tuleb toetada kogukonnasisest iseotsustamist. Samas ei ole kogukondlik identiteet tihti seotud mitte vallapiiride, vaid väiksema paikkonna või külaga.” Nõus kogukondliku identiteedi piiridega, need ei kattu liigagi sageli omavalitsuse territooriumiga. Kuid kas mitte “kogukonnasisesene iseotsustamine” ei vii meid tagasi sinna kust me meeleheitlikult väljapääsu otsime – raiskavasse ühiskonnakorraldusse, kus omavalitsuse asemel otsustavad “kogukonnad” ujula vajalikkuse üle? Minu jaoks on liiga suur osa meie eksisteerivaid “kogukondlikke identiteete” sõltuvad ainult ja ainult riigi abist. Elatakse toetustest, kattevarjuks üllad loosungid külaelu arendamisest. Minu arvates võiks selle kogukondliku otsustamise küll tõsisest arutelust välja jätta seniks kui need “identiteedid” pole tõestanud oma elujõulisust ja tõsiseltvõetavust. Vastasel juhul satume vihma käest räästa alla, tsentraliseerides ja optimeerides juhtimist, andes samal ajal osa otsustusõigusest väga väikestele ja subjektiivsetele huvigruppidele.

Võib olla jätkub …

Leave a Reply