Mälestusi elust Vardjal 1949-1959

Kohtusin hiljuti Vardja veskitalus elanud Helve ja Vello Bremetiga, kes on õde ja vend. Palusin neil meenutada oma lapsepõlve Vardjal ning panin siis meenutustest kokku alljärgneva jutu.

Bremetite pere kolis Vardja veskitallu 1949. aasta septembris. Tulijaid oli kokku viis: pereisa August Bremet (s. 1900), tema naine Linda (s. 1913, np. Lippus), tütred Luule (s. 1935), Helve (s. 1942), Urve (s. 1944) ja poeg Vello (s. 1937). Samal aastal sündis pesamuna Virve.

August Bremet on sündinud Tiku talus Jõekülas. Et talu pidi jääma ühele vendadest, Värdile, korjas isa Jakob teistele poegadele talu ostmiseks raha. Peremälestuse järele ei kuulunud Jakobi kogutud Saksa margad vahetamisele ning see kõik läks raisku. Jakob ise läks selle peale hulluks.

August oli kuldsete kätega mees nagu tol ajal kombeks. Kolmekümnendate lõpus pidas ta Lahaveres meieri ametit aga pidi sealt lahkuma kui pruudi rasedana maha jättis ning nende elukoht kättemaksuks põlema pandi. See tulekahju oleks peaaegu saanud saatuslikuks Luulele ja Vellole, kes süütamise ajal majas magasid ning kes päästeti juhusliku möödakäia poolt. Vardjale tulekule eelnevalt töötas August Lubergi veskis Vaol, mistõttu veskimehe amet oli talle tuttav. Luule sündimise ajal (1942) olid mõlemad vanemad Norra koolis teenijad.

Päris omal algatusel Bremetid Vardjale siiski ei tulnud. Nende kutsujaks ning eestkostjaks oli Endel Lillemaa, Nahkanuia küla baasil moodustatud väikekolhoosi esimees. Sealt sai alguse ka vimm Pertelsoni Johannesega, kes juttude järgi olevat ise soovinud veskimeheks saada. Nii Helju kui Vello mäletavad vana Pertelsoni kiusliku ja nõukogudemeelse vanamehena, kes kasutas ära iga võimaluse Bremetitele kaigaste kodaratesse loopimisel. Ta jägis binokliga külasse sõitva Augusti igat käiku ning võimalusel kaebas ta peale. Tänu Pertelsonile käisid veskis tihti kontrollid.

Helju mälestustes olid just Pertelsoni Johannes ja Saare Karla need, tänu kellele alustati Preedi jõe süvendamist ning lõhuti maha veskitamm (ca 1956). Sealtpeale jäi veski tühjaks ning lagunes.

Maja ei olnud Bremetite saabudes tühi. Vardjal elas Kleitsmanni Anna, kes jäi sinna pärast Bremetite saabumist veel umbes aastaks. Kuhu ta seejärel kolis, Helve ei mäleta. Tema tuba anti hiljem veski kunagisele pärisperemehele August Ehrenbuschile.

Lisaks Annale asustasid maja kõikvõimalikud parasiidid: lutikad, kirbud, täid ja kilgid. Parasiitidest lahtisaamiseks kasutati valdavalt looduslikke tõrjevahendeid. Helvel on meeles, et näiteks lutikate ja kirpude vastu aitasid hästi kalmukad, mida kasvas sealsamas jõeluhal palju ning millega täidetud magamiskotte vereimejad vältisid.

August Ehrenbusch, kelle perekond oli osaliselt küüditatud kuid kellel endal õnnestus ennast metsas varjata, oli Vardja veskis sage külaline. Siin lähevad õe ja venna mälestused lahku, sest kui Vello sõnul asus Ehrenbusch Vardjale elama alles pärast Stalini surma ja amnestiat, käis ta seal Helve sõnul juba palju varem. Ta ööbis lakas, kuhu ema Linda talle süüa viis. Igal juhul elas August Ehrenbusch pärast amnestiat mõnda aega veskis, eraldi tema jaoks korda tehtud toas. Mingit vaenu lapsed kahe Augusti vahel ei mäleta. Pigem oli kunagine pärisperemees tänulik, et tema veski ja koht olid tänu Bremetitele korralikult hoitud. August Ehrenbusch läks oma elu lõpus segaseks ning elas viimased aastad vanadekodus.

Elatis tuli erinevatest allikatest. Lisaks sellele, mida andis töö möldrina, püüti jõest kala ja kasvatati kolhoosi hanesid. Kala oli jões enne süvendamist palju. Oli haugi, ahvenat, särge. Isegi üks angerjas saadi kätte. Eriti kuulus oli Vardja 50-ndatel vähikohana. Siin on vennal-õel sarnased mälestused. Suvistel nädalavahetustel oli Vardja õu vähile tulnute autosid täis, kaugemad isegi Tallinnast, ning lagendik kajas lõbusatest hõigetest. Õuel peeti maha vägevad peod. Vähiaeg sai otsa süvendamisega, kui “pageriga” saabus jõkke vähktõbi. Kui Bremetid 60-ndal aastal Vardjalt lahkusid, jões enam vähki polnud. 

Lapsed mäletavad ka seda, et veskitammil asunud väiksese saunas ajas isa puskarit. Palju või vähe, ilmselt oli abiks seegi. Ja nagu mainitud, pidas ema kolhoosi hanesid, kellega käidi söömas isegi nii kaugel kui Rõhu põldudel. Huvitav detailina märkisin üles piima jahutamise jões. Selleks oli olemas kindel koht veskist pisut allavoolu, kuhu pääses ainult paadiga.

Tee Vardjale oli juba toona väga halvas seisus ning Helve mäletab isa seda hooldamas, täitmas käepärasega teeauke ning maha võtmas teeäärset võsa. Tee seisukord pidi olema halb, sest juba Bremetite Vardjal olemise ajal viidi teetrass selle vanast asukohast Karjamardi ja Altsauna vahel eelkõige olude tõttu paremale poole põllule. Sellegipoolest käis Vardjal palju rahvast, teiste seas juba eelmainitud vähilised aga ka oma ümberkaudsed pered: Nava rahvas, väike Toivo Nipi Kõrsilt, raske liikumispuudega Kördi Arno või tema ema Kördi Ann. Igal neist oli tulekuks oma põhjus. Toivo tuli mängima, Arno käis raadiot kuulamas ning Anna tõi sageli Augustile oma ratast parandada. Nava omad tulid veskile muidugi mööda jõge paadiga.

Nii Helve kui Vello käisid koolis Kallastel. Sealt kojutulek toimus tavaliselt pimedal ajal mööda metsateid Läbi Koidu-Ellavere ja Metsanurga. Helve mälestustes oli viimane Nahkanuia tuli mida nad enne metsavahele jõudmist nägid Pertelsoni oma ning Vellol on meeles Altsauna Gustase saatjaks kutsumine enne metsa sisenemist.

Arnot lapsed kartsid. Ehk oli selleks ka põhjust, sest Arnole meeldis neid hirmutada. Üks tema meelispaiku, kus ta tavatses möödakäijaid hirmutada, olid kaks poolviltust lagendikku vasakut kätt Vardja tee ääres. Küllap tegi ta ka muud pahandust, ronis näiteks katustele ja sealt võiski tulla Anna soov poiss vahelduseks korralikult ketti panna. Samas oli ta tark. See raadio, kust August ja Arno Vardjal Ameerika häält kuulasid, olla olnud ka tema ehitatud. Samuti oli Arnol klaasnegatiividega fotoaparaat. Kas ta seda ka kasutada oskas ja sai, Vello ei mäletanud, küll kasutasid nii tema kui Kinga Ants seda hiljem oma fotode ilmutamisel suurendusena. Liikus ta rattaga, mis oli pisut ümber ehitatud, hiljem lausa käruga.

Kördi talu oli Helve mälestustes üks must koht. Seal ei koristatud kunagi. Arno ja Anna magasid lausa põrandal, kangastelgede all, üks ühel teine teisel pool. Anna kündis ja vedas heinu lehmaga, käis gaasilaternaga raba peal jõhvikal ja oli muidu omapärane kuju. Ükskord käis Vardjal “sidumas”, sest oli saanud sea käest pureda. Hiljem tappis Anna selle sea ise ära, mida on kirjeldanud ka Lillemaa Endel.

Lastele jaoks oli Vardja teatavas mõttes kindlasti paradiis. Üle jõe laius raba, mis hooajal rõkkas linnulaulust. Küüni juures olid ujumiskohad kuigi jõe külm vesi väga ujuma ei kutsunud. See võis kuumal päeval osutuda lausa ohtlikuks. Nii see oligi, kui 1951. aasta augustis juhtus suur õnnetus ja pere pesamuna Virve leiti veski juurest kanalist uppununa. Õnnetus juhtus vaatamata asjaolule, et parajasti oli vähil suur hulk inimesi ja õues käis hirmus “möll”.

Foto: Virve matus 09.08.1951.

Virve Bremet matus 09.08.1951

Õde Helve, õe peamine hoidja, meenutab Virvet kui väga püsimatut tirtsu. Polnud harvad korrad kui keegi sai Virve kätte kas veskitammilt, lakaluugilt või kukkus tüdruk lihtsalt aknast välja.

Pärast Preedi jõe süvendamist ja veskitammi mahalõhkumist polnud Vardjal enam midagi teha. Seepärast ostsid Bremetid 1959. aastal Rõhu külas Kungla ehk Veidermanni talu. Polnud seegi mingi õnnestunud ost, sest talu oli ehitatud väga märja koha peale, mistõttu põllupidamine maja vahetus läheduses osutus võimatuks. Veidermannilt tulid Bremetid ära 1976.

Samal teemal:

Leave a Reply