“Vestlus lõkke ääres”

Juhuslikult leidsin ühe vana fotoalbumi vahelt Nõukogude ajal kirjutatud artikli Koeru kandi metsavendadest Lindermannidest. Artikkel ilmus kahes osas August Pähklimägi sulest ja allolev on esimene artikkel. Kahjuks ei ole väljalõigetel säilinud väljaande nime (esimesega hooga pakun Õhtuleht aga Arnold Lindermann ise reageerib vangilaagris laimavale kirjutisele, mis ilmus Rahva Hääles, äkki on seesama) ega kuupäeva. Aga sellel ei pruugigi olla tähtsust.

August Pähklimägi kohta leidsin veebist niipalju teavet, et tegemist on II Maailmasõja ajal 7. eesti laskurdiviisi 300. laskurpolgu ohvitseri ning hiljem ajalehe “Õhtuleht”, “Vetšernõi Tallinn” toimetuse osakonnajuhatajaga. Jätan seekord lugejaga jagamata oma arvamuse autorist ning palun piirduda enda omaga. Mehe taustast annab lisaks peetud ametitele aimu ka Google poolt otsingu peale pakutud pildimaterjal.

Artikli teise osa püüan üllitada veel käesoleval nädalal.

VESTLUS LÕKKE ÄÄRES
A.Pähklimägi

Armastan sügisest metsa ja viibin seal tihti. Hea on jalutada kuldkollaste kroonidega kaskede, roheliste mändide ja kuuskede all, kohata seal toituotsivaid oravaid, noorte puude kasve näksivaid kitsi või põtru. Veelgi huvitavam on aga hagijaga jänesehaake lahti harutada, mägra, kährikkoera või rebase koopaid uurida …

Ühel sellisel jahilkäigul Vao kanti hakkas sadama tihedat seenevihma. Vihma pärast me esialgu jahti pooleli ei jätnud. Liikusime metsasaludes ja võsas ringi. Hagijad, kes eelmisest sügisest saadik ei olnud metsa saanud, uurisid algul agaralt põõsad, tihnikud ja heinamaa “kaelad” läbi ning püüdsid ulukeid meie püsside ette ajada. Jänesed, kährikkoerad ja rebased olid kadunud. Hagijate ringid jäid kord-korralt väiksemaks. Lõpuks lasksid nad sabad sorgu, raputasid oma märgi ja poriseid kasukaid, vaatasid süüdlaslikult meile otsa, nagu tahaksid öelda: “Ehk tänaseks aitab!”

Kuna päev kaldus õhtusse, jätsimegi jahi pooleli ja jäime Metsanurga küla lähedal ootama teisi kaaslasi, kes autoga hommikul kaugemale sõitsid. Korjasime kuivi raage ja tegime lõkke üles. Võtsime seljakottidest võileivad ja selle, mis jahilkäikudel tavaliselt küttide suupiste kõrvale kuulub.

“Tere-terekest!” Hüüe ajas kuuse all puhkavad koerad jalule. Haukudes lähenesid nad tule juurde sammuvale mehele.

Võõras silmitses meie seljakotte ja relvi ning sõnas kaastundlikult: “Seljakotid paistavad tühjad olevat!”
“Esimene jahipäev, koerad harjumata! Ilm ka sandivõitu!” püüdsime oma tagajärjetut jahilkäiku õigustada.

“Eks ka loomi ole siinpool vähem!” jätkas mees vestlust. “Varem oli jäneseid ja kitsi päris ohtralt. Sõjajärgseil aastail, kui siinmail fasistide käsilasi ringi luusis, jäi neid järjest vähemaks.”

Mees oli ka ise jahimees ja väga jutukas. Ta istus meie kõrvale lõkke äärde, rüüpas “Jahimehe kibdat” ja kõneles Metsanurga metsades kunagi peitunud bandiitide jõugust. Meie vestluskaaslane oli ka kord jahil olles nendea kohtunud. Nimelt oli ta oma kaaslasega märganud tihnikus mustavat koobast. Mehed olid läinud lähemale, et vaadata, kas sinna ei ole pugenud karu või rebane. Koobas ei kuulunud aga loomadele, vaid inimestele. Kütid olid kiiresti eemaldunud, et vältida ebameeldivat kohtumist. Mõne hetke pärast kuulnud nad selja taga sammude müdinat ja okste praksumist ja järsku olid kuulid vingudes üle pea lennanud. Meie vestluskaaslane oli mätaste vahel komistanud, jala ära väänanud ja pikali kukkunud. 1

“Mul kargas hing täis,” sattus kütt jutuhoogu. “Mis kuradi pärast nad mind tulistavad? Mul on jahipilet, klubi poolt väljakirjutatud päevaluba, ja nüüd kihutatakse taga nagu salakütti. Panin püssi palge ja müristasin vastu. Tulistajad mulle pihta ei saanud, küll aga tundus, et minu laeng tabas üht tagaajajat.”

Pärast seda, kui kütt oli tagaajajaid tulistanud, olid viimased tihnikusse kadunud. Mehed olid jäänud vaikselt lamama ja olnud valmis uut kallalatungi tagasi lüüma. Ümbrus aga oli vaikseks jäänud. Veidi hiljem kuulnud nad kaht tumedat lasku, nagu oleks keegi maa all püstolit paugutanud.

Vähe aja pärast ajanud mehed end püsti. Kuna meie vestluskaaslasel oli väljaväänatud jalaga raske liikuda, oli teine jahimees ta koju toimetanud.

Kütt oli esialgu paar päeva voodis lamanud ja juhtunu üle mõtteid mõlgutanud. Liikumisvõime taastumisel ei olnud ta süda enne rahule jäänud, kui oli metsas asetleidnud tulevahetusest seadusemehi informeerinud. Tulistamiskoha lähedal tihnikus oli onn. Selle põrandal lamas tardunud vereloigus Räägumetsa talu perenaine, kes oli olnud poegade juures metsas.

“Nagu hiljem kuulsin, olid mind ja mu kaaslast tulistanud Räägumetsa talu perepojad Arnold ja Johannes Lindermann. Kes nende ema tappis, seda ma ei tea.”

Kohendasime lõket ja kuulasime küti vestlust, kuni kaaslased meile autoga järele tulid. Ajakirjanikud on uudishimulik rahvas, nad tahavad teada kõiki üksikasju. Kütt ei suutnud minu uudishimu rahuldada. Tegin siis märkmikku sissekande, et niidikest edasi kerida.

Arhiividokumendid jutustavad

Pärast jahiretke menusid mulle tihti Metsaküla kütt ja märkmikku tehtud sissekanded. Tööd ja toimetused ei andnud aga mahti sissekannetega tegelda. Mine tea, kui kaua ma oleksin arhiiviminekut edasi lükanud, kui post poleks toimetusse toonud eesti emigrantide ninameeste poolt raja taga välja antud memuaaride kogumikku. Teiste hulgas võttis seal sõna ka endise kodanliku armee kapten A.Purre, kes püüdis oma “uurimuses” Eesti NSV-s sõjajärgseil aastail toimunud “partisanisõjast” ülavaadet anda. Ta tsiteeris “uurimuses” omamoodi “Rahva Hääle”, “Noorte Hääle” ja “Nooruse” kirjutisi, kus kõneldi vapratest miilitsatöötajatest, tsekistidest, nõukogude, komsomoli- ja parteitöötajatest, kes bandiitide vastu võideldes langesid. Meie ajakirjandusest võetud faktide alusel püüdis A.purre väita, nagu oleks Eesti NSV-s käinud laiaulatuslik “partisanisõda”. Ta laimas ja mustas meie rahvast, ülistas bandiite kui emigrantide mõttekaaslasi ja relvavendi … Memuaare lugedes meenud rahvasõna: “Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sa ise.”

Mind aga huvitas, kes olid vennad Lindermannid? Miks nad end metsas varjasid? Kes tappis nende ema?

Arhiivitöötajad otsisid vanade kohtumaterjalide hulgast Arnold ja Johannes Lindermanni toimikud välja. Nelja mahukat toimikut sirvides selgus, et 1944. aasta sügisel, kui Nõukogude armee võitlejad pidasid Saaremaal fasistidega ägedaid lahinguid, said Lindermannid kutse Nõukogude armesse. Vennad Lindermannid ei ilmunud sõjakomissariaadi kutse peale kogunemispunkti, vaid läksid metsa. 1945. aastal suurtaluniku poegade Lindermannide deserteerimine amnesteeriti. Neile anti võimalus häbiplekki ausa tööga maha pesta. Suurtaluniku pojad seda usaldust ei õigustanud. Hiljem kaevasid nad maasse peidetud relvad välja ja läksid uuesti metsa, viies sinna ka oma ema.

Ümbruskonna elanikud bandiite ei varjanud, rääkimata riiete ja toiduga varustamisest. Bandiidid hankisid kõike ise relva jõul. Kes julges neile vastu hakata, see tapeti või peksti poolsurnuks.
Lindermannide kohtutoimikust selgub, et bandiitide jõuk, kuhu nad kuulusid, oli Paide ja Jõgeva elanikele tõeliseks nuhtluseks. Sellest mõned näited.

… 3. veebruaril 1952 murdsid bandiidid Kahala võitööstusse, lõhkusid telefoni, kallasid koore maha, purustasid mööbli, röövisid või ja kassas leiduva sularaha. Kahju 12 082 rubla.

… 17. septembril 1952 riisus sama jõuk Rutikvere kauplust ja viis ära 25 450 rubla eest kaupa.

… 23. aprillil 1953 tegid bandiidid Alavere kaupluse tühjaks.

… 16. juulil 1953 röövisid bandiidid puhtaks Vao kaupluse ja Alliku võitööstuse. Nad tõid kauplusest 42 721 rubla eest kaupa ja võitööstusest 193,5 kg võid ning 383 rubla sularaha.

… 15. augustil 1953 tungisid bandiidid Kahala kauplusse ja tühjendasid selle.

Suuremate röövretkede kõrval on kohtutoimikuis kirjas ka pisemad röövimised “Bolseviku”, “Ühise Tee”, “Kiire” ja Päinurme kolhoosis, kohalikes sovhoosides, Heinaru, Steinbergi, Varese, Haaviku ja teistes peredes.

Bandiidid on oma “mehetegusid” fasistide eeskujul ka filmilindile jöödvustanud. Ligi 100 fotot koos filmilintidega on kohtutoimikus. Bandiitide omad fotod kinnitavad nende seletusi.

Ühel fotol on virn Vägeva võitööstusest röövitud võikaste. Arnold ja Johannes Lindermann istuvad oma kaaslasega kastivirna kõrval, suured noad käes, ja määrivad leivale võid. Nende näod on naerul. Mehed tunnevad kordaläinud röövretkest rõõmu!

(Järgneb)

  1. A.Lindermanni versioon samast sündmusest: 6. oktoobril 1954 nuhkisid julgeoleku luurajad jahimeeste sildi all üles meie punkri, tulistasid mind jahipüssist 8 mm haavilitega, sain raskelt haavata, osa haavleid on praegu õlas. Samal päeval hukkus punkris meie ema. Loe lisaks siit. []

One Response to ““Vestlus lõkke ääres””

  1. Silver Says:

    Huvitav, kus need toimikud praegu on? Oleks neid põnev uurida, seda muidugi juhul kui see võimalik on.

Leave a Reply