Minu Pandora

Vaatasime hiljuti õetütrega filmi Avatar. Kes pole veel näinud, soovitan vaadata juba pelgalt nende hunnitute vaadete pärast väljamõeldud planeedi Pandora loodusele.

Ma ei mäleta täpselt Kimmu kommentaari, mis oli seotud Pandora looduse iluga aga oma seisukohta noorele sugulasele küll. On imelik ja süvenev, et me suudame hinnata ainult nende asjade väärtust, mida meil endal pealtnäha pole. Isegi tundsin filmi vaadates soovi elada või kogeda nähtud fantaasiamaailma.

Tegelikult elame me ju ka ise “Pandoral” selle sõna otses mõttes. Imekaunil planeedil, mida tõenäoliselt iga kosmosekülaline kadestaks. Jääb ainult imestada, miks see kõik meile nii tavaline näib. Kas seepärast, et oleme sellega harjunud? Kas seetõttu, et oleme oma Pandora jäädavalt rikkunud, asendades selle originaalsed imed keskpäraste standarditega? Kas seepärast, et vaadates avatare, saame endale kinnitada kuivõrd me loodusest “tegelikult” hoolime, andmata endale aru, et filmis olid sissetungijate ja hävitajatena kujutatud küllaltki realistlikult meie enda liigi esindaid? Mõttekoht.

Mõtlen, et minu Pandora on minu Nahkanuia ja ma palun kellelgi mitte pahandada kui ma seda hoian ja kaitsen.

Leave a Reply