“Koerus 1941. aasta suvesõda ei peetud”

Järjekorras teine ajalooõhtu edukalt peetud. Ligikaudu 2 tunni jooksul andis ajaloohuviline Hillar Ümar ülevaate 1941. aasta suvesõja sündmustest Väinjärve vallas kus nagu selgus, tegelikult mingit sõjategevust ei toimunudki! Just selline oli üks järeldusi, milleni kaardimaterjal ja lisatud muu dokumentatsioon viis. Kuulajaid oli kogunenud mõni alla kolmekümne, mis on seni parim tulemus ja näitab, et algatusel on perspektiivi!

Püüan omalt poolt anda lühikese ülevaate Hillari ettekandest, mida ilmestas PP presentatsioon ja 1938 aasta vene kaart, ilmselt seesama, mida kasutasid ka Endla järve ümbritsevatesse rabadesse kotti jäänud vene sõjaväeosad.

Lühidalt öeldes on suurem osa 1941. suvesõja sündmustest seotud 16. Uljanovski (Siberi) punalipulise V. I Kikvidze nimelise laskurdiviisiga (ca 15 000 meest), mille kahe polgu arvele võib suures osas kanda Enda soostiku lõunaservas peetud lahingud ja miks mitte ka süütute inimeste mõrvad. Need kaks polku olid 167. ja 249. Polgud suunati läbi Kesk-Eesti Rapla kandist Jõgeva peale, et anda löök Mustvees kotti jäänud suurt vene väeosa piiravatele Saksa vägedele, sundides need seeläbi oma jõude hajutama ning andes võimaluse omadele piiramisrõngast välja murda. Lahingute tõttu Märjamaal kandsid mõlemad polgud juba märkimisväärseid kaotusi isikkooseisus, mistõttu nende suuruseks järgnevate sündmuste kontekstis võib arvata kusagil 4000 meest.

Liikudes läbi Koeru-Norra-Jõeküla Tapiku piirkonda, peetakse maha mitmed lahingud edenevate Saksa vägedega. Rutikvere, Aidu ja Kave all saadakse kaotuse osaliseks ning püüdes endiselt leida teed Mustvee poole, hakkab üks osa diviisi kahest polgust läbi Tamsi küla Vaimastvere poole liikuma. Seal aga on juhusel neile vingerpuss mängida. Et Mustasaare juures on kõvasti metsa tehtud ja välja veetud, jätab metsa väljaveotee vene vägedele peatrassi mulje ning üksmeelselt seda mööda edasi liikudes jõutakse välja sõna otseses mõttes rappa. Veokid takerduvad ning vene väeosad on jäänud kotti. Kui samasse kohta jõuavad ka ülejäänud diviisi kahe polgu osad-riismed, avatakse kogunemiskohta sakslaste kahurituli, mille all ca 800 venelast (sakslaste andmeil) hukkub. Ülejäänud, püüdes päästa oma elu, hakkavad liikuma läbi rabade ja metsade põhja poole, tee peal röövides ja tappes. Eriti mugav on seda teha üksikutes metsataludes. On teada, et Vardja veskitalus Nahkanuia külas tapeti 1941. aasta augustis taganevate vene sõdurite poolt 3 inimest! Neile, kellele see huvi pakub, panen siinkohal üles ka lingi vene vägede arvatavate liikumissuundadega 1938. aasta kaardi lingi.

Rabasse edasi liikunud vene sõjaväelased ei jäänud sinna kauaks. Saksa propaganda teab rääkida kellesti Herta Järvet nimelisest prouast Vägevalt, kelle “tegevuse läbi mitusada venelast vangidena metsast” välja toodi ning kes selle eest 6000 rublase preemia sai. On teada ka, et metsa peitunud väeriismeid käisid otsimas Omakaitse mehed, kes kandsid selle tegevuse käigus tõsiseid ohvreid, sest mitte kõik ei olnud valmis lahinguta alla andma. Tehti ka suuremaid haaranguid. Lõviosa kotti jäänutest saadi siiski kätte 1941. aasta sügiseks. On teada, et paljud neist sõduritest teenisid Saksa okupatsiooni ajal ümbruskonna taludes. Näiteks teab Vardja veskitalus Limberveki nimelise mehe mõrvamist pealt näinud Õie Kiil, et “venelane, kes lasi maha Limberveki, teenis Preedis.” Sõjavangidega kogemusi on veelgi.

Sellegipoolest jäävad Koeru kihelkonna, tollal Väinjärve vald, kaotused 1941. aasta suvesõja sündmustes väikesteks. Nagu võib näha vastavasisuliselt kaardilt, oli taluehituste hävituse üldprotsent Väinjärve vallas alla 1%, samas kui Koigi ja Vaimastvere vallas ulatus see üle 10%. Nagu Hillar Ümar tabavalt mainis, võis seesama suur järv ja seda ümbritsevad sood, mis Valdo Prausti versioonis võisid anda Järvamaale nime, olla väga oluliseks kaitseks hävitustöö eest ka 41. aasta sõjasündmuste käigus. Soine ümbruskond lihtsalt ei soosinud lahingutegevust. Võib isegi poolnaljaga väita, ja seda Hillar Ümar tegigi, et Koerus 1941. aasta suvesõda ei peetud!

Ülaltoodu põhjal võib vastata ka ühele, vähemasti minu jaoks, põnevale küsimusele: Kas 1941. aastal Endla rabadesse kotti jäänud vene väeosad saavad süüdistada selles tsaariaegseid kaarte? Vastus on jah ja ei. Jah seetõttu, et Tamsi külast Vaimastvere peale liiguti tõepoolest tsaariaegsete kaartide järgi kuid mööndusega, et neid oli korrigeeritud 1938. aastal. Ei seepärast, et kottijäämise tingis siiski inimlik eksitus, kui ei suudetud õigesti lugeda maastikku ning metsaveo käigus rajatud teed teed peeti ekslikult Vaimastveresse viivaks teeks.

Ajalooõhtut tutvustavas postituses sai ka küsitud väidetava tanki kohta Punarabas, et kas see on tõde või väljamõeldis? Nagu selgus ettekandest, pigem siiski väljamõeldis. Sest kuigi kõne all oleva diviisi koosseisu kuulusid ka tankid, ei osalenud need nimetatud lahingus. Sõidukid, mida maarahvas ekslikult tankideks võis pidada olid pigem mõeldud kahurite transportimiseks ning ainult meenutasid oma suuremaid vendi. Kui ma õigesti mäletan, oli ühe neist nimi “Komsomolets” aga teine ei tule kuidagi meelde.

Lahtiseks jäi küsimus Preedis peetud lahingust, mida võib pidada ka viimaseks Endla raba ümbruskonnas 1941. aasta suvesõja käigus peetud suurematest relvakokkupõrgetest. Nõukogude poolel avaldas vastupanu taaskord 16. laskurdiviis, mille ühel osal oli siiski õnnestunud masinatega kotist välja pääseda. Liikudes ehk läbi Liusvere ja Rõhu põhja poole, kohtuti vaenlasega Preedis. Kus see kokkupõrge täpselt toimus ja miks on sellest nii vähe teada? Hillar käis välja veel ühe hüpoteesi, et ka siin ajaveebis varem Piibe silla pähe esitletud Raebigeri joonistusel on Preedi lahingu valguses hoopis tegemist ühega kahest Preedi sillast. Pigem siiski sellega, mis asetseb mõisa juures, arvestades pildil taamal toimuvat tulekahjut. Kui keegi oskab midagi selle lahingu kohta lisada, on sellest kuulnud oma vanavanematelt, võiks infot ka minuga jagada! Toimetan selle edasi Hillarile.

Pisut tuli ka juttu Jõeküla sillast, mis lasti õhku taganevate venelaste poolt. Hillari käsitluses toimus silla õhkimine enne 16. laskurdiviisile antud käsku Koeru ja Jõeküla kaudu vaenlast tiivalt rünnata. Et nüüd vana sild oli lõhutud, ehitati sellest mõnevõrra allavoolu uus ning kasutati selleks üle jõe asunud Sauka talule kuulunud vesiveski hoonet Põltsamaa jõel. Vesiveski võeti palkhaaval lahti ning pandi uuesti kokku sillana, mida mööda siis sajad mehed oma hävingule vastu astusid. Mul on olemas ka silla kõrval Võlingi talus elanud Leida Perkmanni (np. Allikhein) kirjeldus selle sündmuse kohta, kes ütleb, et Võlingi uus elumaja hävis koos kõrvalhoonetega silla õhkulaskmisel venelaste poolt 1941 aastal „neljapäevasel päeval“. Kas talu hävines miinikillust või süütasid hooned leegiheitjaga venelased, jäi mulle temaga vesteldes ebaselgeks. Aga nagu ta oma mäelstustes mainib, mineerisid venelased lisaks sillale kogu talu õue.

Oli põnev ettekanne! Loodan, et keegi kohaletulnutest ei kahetsenud, et ennast sellise suure lumega kodust välja ajas. Kui siis ainult üks …

Järgmise ajalooõhtu osas alles mõtted liiguvad. Paberväljaannete lugejatel tasub jägida Koeru Kaja, Facebooki kasutajatel möllida ennast minu sõbraks ja kellele kumbki ei istu, saab info kätte Nahkanuia ajaveebist või koerufoorum.net vahendusel. Luban, et Hillar Ümar ettekanne saab olema saadaval ka DVD-na, mille ilmumisest samuti juba nimetatud kanaleid kasutades huvilisi teavitan. Üks DVD on juba tellitud!

5 kommentaari to ““Koerus 1941. aasta suvesõda ei peetud””

  1. Valdo Praust Says:

    Väga kahju, et ma ei saanud töökohustuste tõttu osaleda!

    Juba üksnes seesinane 1938.a. kaart ise on haruldus ja rariteet omaette. Põgus pilguheit näitas, et 1937.-38. aasta kaart on suuresti koostatud tuntud verstakaardi põhjal, sellele viitavad ka välitööde aastaarvud 1897-1901, mis on kantud kaardile. Kusagilt on aga siiski saadud teavet mõisate tükeldamisel tekkinud asundustalude kohta, mis on üsna täpses konfiguratsioonis (kuigi jah, üksikute vigadega).

    Samas ei ole N.Liidu kaardimeistrid kasutanud alusmaterjalina EV 50-tuhandelist topokaarti, sest näiteks Rohe uut teed ja silda (peaks olema valminud 1937) pole N.Liidu kaardil peal, EV topokaardil aga juba on. Igatahes mind hakkas see asi igatahes VÄGA huvitama, milliseid andmeid N.Liit sai Eesti Vabariigi kohta 1937-38 kasutada? Luurelennukid siit ju siiski üle ei lennanud, aga ometi on asndustalud ja muudki asjad, mis peale 1918.a. muutunud on, üsna täpselt peal? Kohalikud agendid? EV õhuväe pilootide äraostmine?

    Ühte asja näitab see kaart veel – N.Liit valmistus juba 1937-38 üsna kindlalt Lääne-Euroopat (sh Eestit) bolševiseerima (loe – vallutama). Niisama heast peast ei hakata välismaa kohta sajatuhandesi topokaarte valmistama koos spetsiaalsete pingutustega, et viimase aja muudatused sinna ikka kõik kenasti peale saaks.

  2. marko Says:

    Valdo, need kaardilehed on pärit siit: http://www.wwii-photos-maps.com/. Ei ole parima kvaliteediga aga siiski kasutatavad. Kommentaari eest suur tänu!

  3. Laura Says:

    Palju DVD maksab?

  4. marko Says:

    DVD saavad soovijad endale tasuta. Kui keegi soovib üles näidata hindamist kas ajalooõhtu enda või siis DVD vastu, mille tootmine on seotud väikeste kuludega, võivad seda teha läbi annetuse MTÜ Nahkanuia arveldusarvele 221045230148. Põhjenduseks võib märkida “ajalooõhtu”.

  5. Hillar Ümar Says:

    teine lintidega veduk oli HTZ NATI

    http://anonymous-generaltopics.blogspot.com/2010/06/stz-nati-tractor.html

Leave a Reply