MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – XIV osa

Iga asi saab ükskord otsa ja nii on ka Arved Piiroja mälestustega. See siin on nende viimane osa. Mälestused lõpevad sõja lõpuga ja ehk ongi nii parem, sest koos sõjaga sai Eestis otsa suurem osa sellest millest vähemalt mina tahan lugeda. Uus võim tegi lõpu ka Arvedi poolt kirjeldatud elu-olule ning tõi endaga kaasa riigikorra, mida enamik selle ajaveebi lugejaid mingil moel mäletab.

Ma tänan veelkord Maarit Mariat ja tema vanemaid, tänu kellele on Nahkanuia ajaveebi lugejatel olnud võimalik tutvuda looga, mis muidu oleks jäänud ainult asjaosaliste endi teada, detailidega, mis lihtsalt ja inimlikult kirjapanduna aitavad heita pilku nii Väinjärve küla kui laiemalt Koeru kandi inimeste igapäevaellu ning fotodega perealbumist, mis nüüdseks on leidnud oma koha vanadpildid.net keskkonnas.

Püüan mälestustega jätkata. Minu käes on praegu Metsla külast pärit “Joosep Allika päevaraamat Esimese maailmasõjas” aga enne selle avaldamist on tarvis selleks luba saada. Seda mul veel ei ole. Kasutan ka juhust ja esitan üleskutse kõigile neile, kellel on kasutada Koeru kihelkonnast pärit inimeste mälestusi, need läbi Nahkanuia ajaveebi ka teistele lugeda pakkuda! Kui selliseid leidub, võtke minuga ühendust telefonil 51 25 240 või e-kirjaga aadressil marko [at] hong.ee.

1942. aasta kolm esimest kuud on külmad ja lumised. Lumi tuli juba novembris ja kordagi pole sula olnud. Jaanuar, veebruar ja märts mööduvad mööbli valmistamise tähe all. Meile teen kirjutuslaua, öökapi ja puhvetikapi. Laasi Idale teen lapsevoodi ja puhvetikapi. Need asjad võtavad küllaltki palju tööd. Aprillis käin Salutagusel, kus Helkiv on mõisavalitsejaks. Saan tema käest värvi ja värnitsat mööbli värvimiseks. Kuu lõpus saadab Lembit hobuse Mati tagasi meile koos suure viljakoormaga loomatoiduks. Hobune on nii ilusaks söödetud, et sõitmisel on tegu teise kinnipidamisega.

Mais algavad jälle põllutööd ja on vaja teha pikki päevi. Koeru laadapäeval 25. mail on kõik juba roheline, kuid juunis ja juulis sajab ning kõik kohad on vett täis. Elu läheb küllaltki rahulikult, ainult igal pool on tunda kitsikust. Ma saadan Narva sugulastele natuke toiduaineid ja saan sealt vastu riidekraami. Nii see sõjaaegne kaubandus käib. Sõda möllab Venemaal edasi ja siit meie juurest on mõned tuttavad läinud vabatahtlikult Saksa armeesse idarindel.

[—]

Detsembris käin korra linnas Lembitu pool töökohta vaatamas, aga see sõjaaegne linnaelu ei meeldi mulle ja nii jätan selle plaani katki.

[—]

Talve algul käisin Paides lehekuulutuse peale töökohta otsimas ja sain Tööameti kontorisse kirjatöö peale, kus vastutasin kartoteegi eest. Otsisin ka korterit ja leidsin selle Uus tänav 11. Algul olin Paides üksinda paar nädalat: korrastasin korterit ja ajasin mööbli asju. Jaanuari lõpus kolisime kahe hobusega Paidesse koos oma varanatukese ja küttepuudega. Veebruaris, kui tähistati Eesti Vabariigi 25. aastapäeva, olid lipud küll väljas, kuid see oli ka kõik. Mingeid pidustusi polnud.

[—]

Aga see töölkäimine ei kestnud kaua, sest juba märtsi lõpus tuli minu aastakäigu meestele käsk minna sõjaväe tööteenistusse. Käisin komisjonis, kus öeldi, et kuu aja pärast pean ilmuma kogunemispunkti.

[—]

Mai algul läksin siis tööteenistusse. Esialgu olime Paides ja kuu keskel viidi meid Lohu mõisa, kus asus väljaõppekeskus. Seal tegime sakslaste juhendamisel paar kuud õppusi ja siis hakati juba rindele saatma. Mina sellest pääsesin, sest olin tervislikel põhjustel pimesoole tõttu määratud rivitusse teenistusse. Töökohaks sai Tallinna Keskhaigla juures olev sanitaarpataljon, kuhu oli kogunenud palju Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilasi ja mõne teise eriala mehi. Mina sattusin üksi tööle sakslaste hulka haigla juures olevasse autogaraaži. Need olid vanemad kenad mehed ja saime hästi läbi ning mul oli ju rauatöö kogemus olemas. Hea oli see, et ei pidanud õppustel käima ja vabal ajal võis ka linnas käia.

Minu Tallinnas olemisele tuli varsti lõpp, sest hakkasime kolima, aga me ei teadnud algul, kuhu meid viiakse. Kolimine kestis hulga aega, sest kogu kraam tuli rongile laadida ja see rong seisis meie jaoks nädal aega kaubajaamas, enne kui kõik asjad peale said. Ma tahtsin koju saada, aga kolimise tõttu ei tahetud lasta, et mine tea, kas tuleb enam tagasi. Varem oli paar poissi vist Soome ära karanud ja see tegi sakslased ärevaks.

Laadimine lõppes ja läks sõiduks Riia poole, kus ainult peatusime ning sõitsime tagasi Lemsallu ( Limbažisse ). Meie ülemustel oli plaan siin ühes koolimajas haigla sisse seada. Vedasimegi siis nüüd selle kraami rongilt sinna. Nii need päevad siin lähevad kolimise, kraam paigutamise ja selle valvamisega. Öösel tuleb sageli vahipostil olla. Nüüd on mul meie aadress teada ja saab kodustega kirjavahetust pidada ning see on väga elav.

Tulevad jõulupühad ja meid lastakse osade kaupa puhkusele. Minul tuleb loosiga puhkuse aeg 31. detsembrist ja saan 10 päeva kodus olla. Sõidan 30. detsembril kodu poole ja jõuan 31. detsembriks Järva-Jaani, kust tuleb jala koju minna. Kodus on kõik üllatunud, sest tulen ootamata.

[—]

Talv on külm ja lumerohke.

[—]

Lemsallu jõuan ilusti ja poisid, kes veel pole puhkust saanud, juba ootavad. Nad olid hirmul, et kas ma ikka tagasi tulen. Logeleme niisamuti ja käime valves. Ükskord aetakse meid autodega välja paarikümne kilo meetri kaugusele, et seal on partisanid, aga kui kohale jõuame, lõpetatakse häire ära ja sõidame tagasi.

Veebruari lõpupoole läheb kumu lahti, et läheme Eestisse tagasi ja 23. veebruaril pannaksegi kõik eesti poisid rongi peale ning sõidame Tartu. Kohale jõuame samal päeval, kuid järgmisel hommikul saadetakse mind koos mõnede poistega autodega Tormasse. Oli ilus selge talvepäev ja teel tuli mitu korda peatusi teha, sest Vene lennukid lendasid ning me pidime varjuma. Nagu kohapeal selgub, olid sakslased juba varem sinna tulnud. Siia jõuame 24. veebruari õhtul ja kohalikud kaitseliitlased ning mõned Eesti sõdurid pühitsevad parajasti Eesti Vabariigi aastapäeva. Meid eestlasi palutakse ka peolauda. Siin on tunda juba rinde lähedust ja on kinni võetud mõned vene partisanid, kes näevad väga armetud välja, ainult head ameerika saapad on jalas. Sageli on öösel häireid partisanide pärast, kuid tõsiseks madinaks ei lähe ükski kord. Ühel õhtul kuuleme, et kogu aeg lendavad meist Vene lennukid lainete kaupa üle. Hiljem selgus, et need kõik käisid Tallinna pommitamas.

Paari nädala pärast läheb autode ja kraamikoormatega jälle sõiduks Tartu ning sealt edasi Kavastu mõisa Emajõe ääres. Siin valmistame ette haiglat: korrastame ruume, veame metsast kütet, käime öösiti valves ja nii see aeg läheb. Ühtegi haavatut aga ei tule siia ja paistab, et rinne on nagu seisma jäänud ning lahinguid ei toimu. Sõda pole kuulda ka ja meile see muidugi meeldib.

[—]

20. aprillil jätan kodustega hüvasti ja hakkan tagasi sõitma. Oskar toob mind Rakke jaama ja ma sõidan Tartu, kus meie väeosa staap on. Seal öeldakse, et üksus on kolinud Räpinasse ja ma sõidan sinna. Kui kohale jõuan, on seal igal pool hirmus pori – kevad tuleb. Ega siin midagi tõsist tehta. Sakslased on kõik kurvad, sest saavad kodust halbu uudiseid: inglased ja ameeriklased käivad Saksa linnu pommitamas. Mõni sakslane sõidab koju, mis on purustatud, et surnuid matta. Näis, millega see kõik lõpeb. Siin ei saa hästi aru, miks sakslased ühest kohast teise pidevalt kolivad. Õiget tegevust pole kusagil olnud, aga hea seegi, et rindele ei aeta.

[—]

Seekord sõidan väeossa õigel ajal tagasi, sest ajad on veel liiga keerulised, et koju jääda. Räpinas liigub kuuldus meie väeosa laialisaatmisest ja see toimubki 23. mail. Nüüd saadetakse kõik eestlased minema. Need, kes on rivikõlbulikud, lähevad rindeväeosade juurde. Mina koos ühe teise poisiga pean minema Viljandi sealse Eesti väeosa juurde.

Sõidan Valga – Tartu kaudu, et kodust läbi minna, aga dokumendid olid meil ühised ja need jäid teise poisi kätte ning mina pidin ilma sõitma. Ja et vahele mitte jääda, sõidan kaubarongiga. Tartus räägin vedurijuhiga, et ta Rakke jaamast aeglasemalt läbi sõidaks, nii et saaksin maha hüpata. See lähebki korda ja saan õnnelikult rongilt maha ning sealt lähen jalgsi oma kodinatega koju. Kodus on rõõm ja üllatus suur, aga see ei kesta kaua, sest pean mõne päeva pärast edasi minema.

Mai lõpus sõidan siis Viljandisse vaatama, et mis seal ka ees ootab. Siin pole aga keegi minust eriti huvitatud ja mind pannakse reservi väeossa. Seal on linnas valveskäimised ja vahel tehakse ka moe pärast õppusi. Varsti läheb olukord kriitiliseks, sest hakatakse juba rindele saatma. Pean endaga aru, et mida ette võtta. Pühapäeva hommikul, kui on vaiksem, võtan oma pambu ja lähen rongile, et koju sõita. On 11. juuni.

Sõit läheb ilusti ja Järva-Jaanis panen oma suurema koti pakihoidu ning lähen koju. Kodus on kõik rõõmsad, et olen jälle siin ja ega ma algul oma plaanist teistele räägigi, ainult L.-le. Elan tavalist vaba elu ja ütlen kõigile, et sain ajapikenduse puhkust. Käin Piirojal ja Pilul abiks töödel ja ka oma maja peremeest aitan heinatöödel. Päevad lähevad aina ärevamaks ja saab ikka naaberkülas raadiot kuulamas käia, et teada, mis mujal ilmas juhtub. Sealt kuuleme ka seda, kui inglased ja ameeriklased Prantsusmaal dessandi teevad ning sakslased puruks löövad. Nüüd on selge, et ega sõda kaua enam ei kesta ja tuleb hakata kõrvale hoidma, kui olukord tõsiseks läheb.

[—]

Augusti lõpupoole kuulutatakse välja totaalne mobilisatsioon, mis tähendab, et kõik mehed kuni kuuekümne eluaasta vanuseni peavad ilmuma kogunemispunktidesse. Pean kodustega nõu, mis teha. Mõlemat pidi on riskantne ja otsustan siiski minna. L. tuleb mind hobusega Järva-Jaani viima, sest seal on kogunemine. Jõuame sinna küll, aga juba teel olles kuuleme sõjamüra kõminat ja seda kogunemiskohta vaatame vaid eemalt ning otsustame, et tuleb, mis tuleb ja sõidame pimedas koju tagasi.

Rakendame hobuse lahti ja istume tükk aega põllul rukkihaki ääres ning peame plaane. Sõja mürinat on kõvasti kuulda ja see annab lootust. Meie plaan on, et olen paar päeva Mamma juures lauda lakas ja siis lähen koju, et end toas varjata. L. räägib kõigile, et ma läksin ära ja ta ei tea minust midagi. Seaduse silmis olen ma aga desertöör. Õhtuti, kui naabrid juba magavad, saan ka väljas kõndida. Sellist olukorda ei olnud õnneks vaja kaua kannatada, sest venelased tulid vähem kui kuu aja pärast.

Enne, kui venelased meile jõudsid, aeti kõik inimesed kodudest minema. Juba liiguvad teedel suured voorid inimeste, loomade ja kraami-koormatega. Need on lõunapoolt – Tartu- ja Võrumaalt põgenejad. See teeb siinsete inimeste meeleolu ärevaks, et kuhu minna. Meie küla taluinimesed otsustavad, et ei lähe kuhugi kaugemale. Minnakse lihtsalt lähedasse metsa väikese kraamikoormaga, tallu jäävad mõned vanainimesed igaks juhuks. Seda metsaelu oli ainult üks öö, sest järgmisel päeval olid venelased sees. Esimeste tulijate hulgas olid ka mõned eestlased ja siis sai nende käest päritud Väinjärve küla meeste saatuse kohta, aga need ei osanud midagi öelda. Sügisel hiljem, kui paar meie küla meest tulid puhkusele, saime teada, et minu vend Julius ja mõned veel olid metsatöödel nälga surnud.

Nüüd saime rahulikult mõne aja põllutöid Piirojal ja Pilul teha, kui hakkasid jutud liikuma, et mehi hakatakse armeesse võtma. Tuli leida töökoht, mis vabastaks sinna minekust. Sõitsime Kruusmann Jaaniga Tallinnasse tööd otsima. Käisime mitmes tehases, kus töökohti oli, kuid vabastust nad ei saanud anda. Jaan sõitis koju tagasi, kuid mina otsin veel ja leian Meresadamast töökoha ja siin lubati anda ka pikendust armeesse kutsumise korral. Mulle anti nädal aega asjade korraldamiseks ja paluti siis tööle tulla. Käisin kodus ja tegin seal veel tööd ära.

20. oktoobril sõitsin Tallinna Meresadama Mehaanikatöökotta tööle. Seal olid tööl eesti mehed ja ülemused ning meistrid olid ka eestlased, neist suurem osa endised laevamehed. Algul olid tööd lihtsad: mina tegin kogu aeg uste lukkudele uusi võtmeid. Vahel tuli käia ka kohapeal uksi maha võtmas ja seal siis remonti teha. Linnas oli ju palju uksi ära lõhutud ja nüüd, kui inimesed korterid said, tuli need korda teha. Pärastpoole tuli veel juhutöid teha ja siis pakuti mulle meistri kohta, mille ma muidugi vastu võtsin, sest selle koha peal oli lootust kindlasti pikendust saada.

Korteris olin algul koos Lempsiga Lembitu pool, sest temal oli korter alles, aga Lempsi ja Nadi korteri olid venelased ära võtnud. Hiljem said nad Vana-Kalamaja tänavale korteri ja võtsid ka minu enda juurde kaasüüriliseks seniks, kuni ma korteri saan.

Tulevad oktoobripühad ja ma sõidan koju pere vaatama ning abistama. Kolm päeva möödus ruttu ja oli aeg tagasi sõita. Korterist polnud veel midagi kuulda. Linn oli ju kõvasti purustatud ja vaba pinda vähe.

[—]

Töö juures läheb mul hästi ja saan hakkama ning töö on puhas. Mul on siin väga hea vanemmeister, kellel ma allun. Tema soovitabki mind meistri kohale. Ruumid on vanad ja tööriistu on vähe, aga hiljem saame neid juurde ning tööd võib teha. Töömeeste koosseis on väga kirju ja neid on tulnud igalt poolt. Palju on maamehi nagu minagi. Kord väga range ei ole ja me saame kõik ikka kodus ka käia. Oleme korra ka juba mopi komisjonis käinud, kus meid vaadati üle, aga meie meestele anti ajapikendust. Peame veel ka teise komisjoni ees käima, kus uuritakse elulugu ja mida varem tegin. Mõnigi mees kaob varsti ära: keda arreteeritakse ja kes saab ise jooksu panna.

Jõulupühad ei ole enam vabad, aga meie Lempsiga sõidame järgmisel laupäeval maale – pühadeks, nagu ise räägime. Lund ei ole ja on suur pori.

[—]

Uueks aastaks saan Liivakutega koos koju sõita. Teed on väga libedad ja käime Järva-Jaani juures korra kraavis, kuid õnneks keegi viga ei saa. Uue aasta päeval, kui tagasi sõidame, on tee libe nagu klaas ja meie istume puukoorma otsas. Hirm on küll väga suur, sest vana Liivak on paraja auru all nagu alati. Kui viimaks linna jõuame ja autolt maha tuleme, võime kergemalt hingata.

1945. aasta algab töölkäimisega, aga inimesed on kuidagi umbusklikud ja ärevil. Nii siit kui sealt on kuulda inimeste kadumistest, arreteerimistest ja mõni läheb jälle metsa. Oodatakse, et ehk läheb paremuse poole, s. t. ehk venelased lähevad minema. Sõda käib Kuramaal ja Saksamaal ikka edasi. Võetakse jälle mehi Eesti Korpusele täienduseks. See asub Kuramaal ja seal saavad veel paljud eestlased surma.

Lihavõttepühi ei ole, aga maal ikka peetakse. Sõidan ka paariks päevaks koju.

[—]

Minu maaloleku ajal käiakse jälle metsavendi taga otsimas ja ka meie toad puistatakse läbi. Nagu hiljem selgub, oli sel otsimisel põhjus olemas. Sellel talul oli ka vana maja, mis asus veidi eemal ja selle all oli kelder, kus varjas end üks meie küla mees. Aga sel ajal polnud otsijail sellest veel aimu ja mees elas seal mitu aastat ning ka meie ei teadnud tookord midagi.

Jälle on linnas komisjonis käimised ja uuritakse varasemat elu, et mida teinud ning kus olnud. Mul läheb õnneks ja ei tule pahandusi. Kevadel hakkame sadamas taastama, kraanasid ja väikesi laevu remontima. 9. mai ennelõunal tuleb teade sõja lõppemisest ja see on kui pidupäev. Kõik hingavad kergemalt, sest pole vaja enam sõtta minna ja loodetakse, et ehk tuleb veel midagi. Rohi on juba kaunis suur ja roheline, kuid sel päeval tuleb lumi maha.

[—]

Arved Piiroja suri 22. juunil 2008. a Tallinnas.

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osaII osa, III osaIV osaV osaVI osaVII osaVIII osa, IX osaX osaXI osaXII osa ja XIII osa.

Leave a Reply