Vardja Ehrenbusch’id Nipil külas

Vedasin parajasti tee äärest kiviaeda kive kui Mati tuli jooksuga ja ütles, et “üks vana naine ja mees tulevad”. Jätsin töö ja läksin külalistele vastu, kes olid jõudnud juba majani ja vestlesid Maarjaga. Enne kui vestlejateni jõudsin, oli nii mulle kui ka Matile selge, et “vanad” need inimesed küll ei ole aga seda suurem oli minu üllatus, kui üks külalistest ennast Ehrenbuschi nimega tutvustas.

Marge Ehrenbusch, kes on omaaegse August Ehrenbuschi pojatütar, ja tema abikaasa Helmet olid Eestis puhkusereisil ning otsustasid selle lõpetada põikega oma vanavanemate koju. Ehrenbusch’ide loost olen varem siin ajaveebis avaldanud  ühe mälestustel põhineva postituse ja püüdnud ka ise pisut veski kohta teavet saada. Peamiselt olen otsiva pilguga vaadanud Koeru kohta kirjutatud raamatuid ja otsinud fotosid. Eriti viimastega seoses on olnud isegi mõningane edu, sest vähemasti kaks fotot Vardja veskist on üleval ka vanadpildid.net keskkonnas.

Marge ja tema abikaasaga arenes meil väga tore vestlus ja külalised lahkusid meilt alles pimeduse hakul. Leppisime kokku Marge abis info kogumiseks veski ja teiste August Ehrenbusch’iga seonduvate äride kohta. Kes teab, äkki õnnestub leida ka mõni seninägemata vaade veski enda kohta kuigi see tundub kahtlane, sest perekond küüditati ning nende elamine rüüstati.

Muu hulgas võtsime ette käigu ka veski või õigemini selle varemete juurde. Näitasin mida ma näidata oskasin, muu hulgas ka jões lebavat veskikivi tükki. Kuna Marge ja tema abikaasa elus on koht mälestuste tarbeks, otsustasime kivitüki välja koukida, et see leiaks endale koha teiste perereliikviate seas nende valmivas suvekodus. Mõeldud-tehtud!

Kuna kivi oli jõe aluspinnaga tasa, pidime tooma minu juurest kangi selle väljakangutamiseks. Sääred üles tõstetud, sumpasime keset jõge ning alustasime veskikivitüki väljatõstmisoperatsiooni. Õnneks ei võtnud see kaua aega, sest kivitükk oli väike ja õnneks ka õhuke. Olles juba märg, sattusin mina nii hoogu, et jätkasin jõepõhja skanneerimist ning leidsin veel teisegi tükikese, mis ilmselt siiski ei kuulunud samasse tervikusse. Nende kahe kivitükikese võrra “rikkamatena” pöördusime tagasi.

Mul on hea meel, et ma olen juhuste kokkusattumisel sattunud elama sellisesse Eestimaa paika nagu seda on Nahkanuia küla, mis on mind omakorda kokku viinud põnevate teemade ja inimestega. Ma ei tea (unustasin ka üle küsida) kui suurt osa mängis Marge ja Helmeti külaskäigus Nahkanuia ajaveeb aga küllap mängis, sest nad olid sealt üht-teist lugenud. Mul endal on uute tuttavate üle väga hea meel ja ma loodan, et nende abiga saab Vardja talu lugu veelgi paremini lahti räägitud.

Leave a Reply