MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – X osa

Jätkuvad Arved Piiroja mälestused. Millised olid kooliolud Aruküla täienduskoolis 1935-36. aastal? Sellest ja veel mitmel muul seotud teemal seekord juttu tulebki.

Sügisel tuli aga suur mure, et mida ma edasi tegema hakkan. Tahtsin nii väga edasi õppima minna, aga koolimaksud olid kõrged. Algul mõtlesin Jänedale põllutöökooli minna, sest seal käis üks naaberküla poiss ja ta andis seda nõu. Kuid ka seda võimalust ei saanud raha nappuse pärast kasutada. Olid ikka veel kriisiaastad ja elu oli kitsas Lõpuks otsustasin Arukülla täienduskooli (põllutöökallakuga) minna, sest see oli tasuta ja kohapeal hea mainega. Seal olid ka tublid erialade õpetajad.

Arukülas õpetati aiandust, põllutööd, loomapidamist ja käsitööd. Käsitöö oli selles koolis heal järjel: õpetati mööblitegemist, tööriistade val-mistamist, isegi sepatööd sai veidi teha ja sadulsepatöö võtteid tundma õppida. Siin sain ma väga hea tisleritöö põhja alla. Olid klassitunnid: eesti keel, matemaatika, tervishoid, aiandus, loomade pidamine ja nende ter­vishoid. Päevas oli 4 klassitundi ja 2-3 tööõpetuse tundi, kuid need viima­sed venisid alati pikemaks, sest tahtsin endale koju palju asju teha. Meil olid ka praktilised aiatöötunnid ja koolil oli oma suur aed, kus need läbi viidi ning ka suvel pidime korra nädalas aias käima. Kool oli kaheaastane ja õppetöö algas 1. oktoobril.

Esimesel koolisügisel ja -talvel läks mul hästi. Tegin puust palju tarbeasju ja uued suusad ka, mis olid paremad nendest algkooliajal tehtutest. Kooliskäimine oli küllalt raske, sest see asus 6 km kaugusel. Nii kaua kui võimalik oli, käisin rattaga ja sel sügisel tuli lumi õnneks alles peale jõule. Paljudel õpilastel olid Koerus üürikorterid, aga minul polnud sellist võimalust, sest see oli kulukas: pidi üüri maksma, puid ja toidukraami viima. Talvine käimine oli kogu aeg jalgsi ja hommikul tuli juba pimedas minema hakata ning õhtul jälle pimedas tagasi, kuid hea oli see, et lumega sai igalt poolt otse käia. Läbi suure metsa sai otsem, kuid vahel ma ei julenud sealt minna, eriti kevadel, kui oli juba sula, pime ja mets kohises nii salapäraselt. Päevaks pidin ka natuke leiba kaasa võtma, sest koju sain alles õhtul kella 5-6 paiku.

1935. aasta talv möödus koolis käimisega. Peale kooli meisterdasin õhtuti endale töötoas midagi, sest muidu ei jõudnud kõike teha, mida tahtsin. Täienduskool asus algkooliga ühes hoones, paljud õpetajad olid ühised ning tegutseti koos. Meelde on jäänud iga esmaspäeva hommikul peetud palvused, kus õpetaja luges mingi kirjasõna ja kõik lapsed laulsid seejärel koos ühe püha- või kirikulaulu harmooniumi saatel.

Aprillikuu keskel juhtus minuga õnnetus. Jooksime kooli katseaeda tööle ning oli porine aeg, tee libe ja ma kukkusin värava juures nii õnnetult, et suur värav langes mu vasaku jala peale ning murdis sääreluu katki. Algul ei saanud arugi, mis on juhtunud, aga tõusta ma ei suutnud. Jalg oli nii valus, et ei võinud liigutada ega toetuda ja poisid kandsid mu klassi. Helistati Väinjärve koolimajja, et mu koju sõna viidaks ja järele tuldaks. Lamasin nii kaua, kuni õde mulle hobusega järele tuli, et arsti juurde viia. Jalg tegi hirmsat valu, kui vähegi liigutasin. Koerus oli tookord väga hea arst, kes tegi mulle papist tugeva lahase ja pani jala selle sisse kipsiga kõvasti kinni, et liikuma ei annaks. Sõitsime koju ja kodused olid kõik ehmunud, kui nägid mind vankris pikali koju tulemas.

Pidin ühe kuu voodis lamama ja see aeg tundus väga pikana. Oli raske kevadisel ajal ilusa ilmaga toas olla. Õhtuti olin kaua üleval ja kuula- sin metsast ning rabast kostvaid lindude laulu ja hääli. Kaasõpilased käisid mind sel ajal kodus ka vaatamas. See kevad oli hiline ja külmavõitu. Olin kurb, sest ei saanud sporti teha ja tuli mitmeaastane vahe sisse. Juba siis tundsin ma kõhus mõnikord valu, mis hiljem osutus pimesoolepõletikuks.

Kui ma kuu möödudes hakkasin end üles ajama, ei saanud ma tõusta, sest kogu maailm käis ringi ja süda läks pahaks. Pidin tükk aega harjuma. Lahas sai lahti võetud, aga jalg oli ikka veel jäme selle koha pealt, kust ta katki oli. Oskar tegi mulle kargu ja ma pidin kõndimist harjutama hakkama. Algul ei tulnud ma sellega kuidagi toime, lonkasin ja valus oli ka, kuid kuu aja pärast sain juba ilma karguta kõndida, aga lonkasin ikka. Mõtlesin, et ega ma õigesti käia enam saagi, aga suvel läks käimine hästi ja sain isegi rattaga sõita ning tööd teha.

Nelipühade ajal juuni algul käis linnarahvas meil külas. Ilmad olid väga külmad. Ma käisin külalisi hobusega jaama viimas ja pidin paksu palitu selga panema.

1. oktoobril tuli hakata jälle Arukülas koolis käima. Kevadised puudumised tegin klassitundide osas tasa ja õppisin järele nii palju, kui võimalik oli. Klassi lõpetasin sügisel ikka ära. Algas viimane aasta ja klassitunnid läksid ikka oma moodi ja aiapraktika niisamuti.

Jaame tallu osteti korralik raadio, millega sai ka välisjaamu kuulata. See oli aastail 1935-1936, kui käis Abessiinia sõda ja hiljem Hispaania kodusõda. Maailm oli ärevust täis ja raadiot kuulati hoolega ning poolsa­laja kuulati Leningradist tulevaid eestikeelseid saateid, kus tehti kõva propagandat. Hiljem osteti meie külla veel mõned raadiod, mis 1941. aasta sõja puhkedes ära korjati ja ainult mõned neist saadi pärast sõda tagasi.

Aasta lõpus toimusid Juliuse pulmad. Tema võttis naiseks meie oma küla tütarlapse. Tol ajal öeldi, et võttis liiga noore – Mary oli 18-ne aastane. Pruudi isa oli olnud mõisas kutsariks. Pulmad peeti enne jõule 19. detsembril ja lund ei olnud ja maa oli paljas ning külmunud, kui sõideti Koeru kirikusse laulatusele. Pulmapidu peeti Kure talus, mis kuulus nüüd Juliusele. Jõulupühadeks tuli ilus paks lumi maha ja me käisime noorpaari vaatamas ning kingitusi viimas.

1936. aastal seisis ees kooli lõpetamine ja tööõpetuses tuli esitada lõputöö. Mina valisin selleks puhvetikapi ja see oli suur töö. Tol ajal olid need moes, aga seda andis ikka teha ning maikuu lõpuks sain kapi valmis ja värvisin ära. Algul plaanisin ülemise kapiosa teha värvilisest klaasist ustega, aga need olid liiga kallid ja siis panin harilikust klaasist. Kooli lõpupäeval olid kõik lõputööd suurde klassiruumi vaatamiseks välja pandud. Tunnistusi meile kevadel kätte ei antud, sest pidime suvel veel aias praktikal käima ja nii saime need alles kusagil augustikuus.

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osaII osa, III osaIV osaV osaVI osaVII osaVIII osa ja IX osa.

Leave a Reply