MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – II osa

Väinjärvelt pärit Arved Piiroja mälestused jätkuvad (loe I osa). Seekord tuleb juttu külapoest ja sellest mida lapsed sealt ihkasid, maa jagamisest pärast Vabadussõda, pisut 1924. aasta mässust aga peamiselt ettevalmistustest oma maja ehitamiseks.

Suvel muutusid mängumaad ja –kohad, sest suuremad lapsed pidid vanemaid aitama igal pool, kus jõud üle käis. Eks võeti ka väiksemaid lapsi kaasa tööde-tegemiste juurde, kus nad tüliks ei olnud. Mõnikord olid sellised käigud päris huvitavad, sest sai näha uusi asju ja olukordi ning need jäid meelde. Mõned asjad olid muljetavaldavad ja panid hiljem pead murdma ning emale-isale küsimusi esitama, et miks see on nii või naa.Suvel sai ka omapead laiemalt ringi liikuda ja sageli koos mõne poisiga käidud meie lähedal asuvas külapoes. Hästi põnev oli seal uudistada, sest kaupu oli palju ja nad lõhnasid omapäraselt: suur heeringatünn, riiulitäis igasuguseid healõhnalisi kommipurke, nahkjalatseid igat sorti, talumeeste tarvis vankrimääret ja köierulle igas jämeduses, silgupütte, omamoodi lõhnaga olid ka riidekangad, kuivained ( riis, makaronid, manna ) ning veel palju muud pisikaupa riiulite viisi.

Eks sinna poodi mindi suure kartusega ja tükk aega vaadati niisama, enne kui juleti oma ostusoov avaldada, mis oli ikka sama: natuke komme. Ega sääl saanud sageli käia, sest raha polnud ju ja ilma selleta ei juletud minna. Kõige odavamad olid purgi seest müüdavad vigurikujutistega klaaskommid ja oli niimoodi, et raha oli peamiselt ühel “ostjal” ja teised olid niisama kambajõmmidena kaasas. Sageli juhtus aga, et poetädi andis ka teistele mõne kommi ilma rahata. Rahad olid siis veel margad, metalsed ja küllalt suured. Neid sai nurutud vanematelt ja vahel, kui ristiisa või –ema meil külas käis, siis kingiti ristilapsele mõni mark.

Poes müüdi sel ajal ka veel suuri ilupaberiga komme, mille pildid kujutasid mängukaarte ja nendest meisterdati mängukaardid mängimise jaoks. Vahel, kui komme rohkem saadi, pandi osa peitu oma “kindlasse kohta” mustade päevade jaoks.

Seal töölismajas elas meie pere sest ajast, kui mõisamaad ja eluruumid ära jagati peale Vabadussõda. Mõisamaad mõõdeti ja krundistati asundustaludeks ja Väinjärve mõisas sai neid kokku 34. Peale talude mõõtmist loositi need siis saajatele välja, kelledeks olid kõigepealt Vabadussõjast osavõtnud ja siis Väinjärve mõisa töölised, kelle hulka kuulusid ka minu isa ja ema. Aga oli ka mõni üksik, kes tuli väljaspoolt maad saama, sest kohalikud mõisatöölised algul kartsid maad võtta, et mine tea, kas see ikka õige asi on. Järsku tuleb mõisnik tagasi ja siis on pahandust kui palju.

Meie pere sai loosimisel päris hea koha – nr 25, mis asus ilusa aruheinamaa ääres, kust oli ka heinamaa tükk meile mõõdetud. Nii olid põllumaa ja heinamaa tükid kõrvuti ning sai hästi kasutada. Oli ka veel sellepoolest hea, et kui hakati elumaja ja teisi hooneid ehitama, siis sai need kõik heinamaale ehitada ning põllumaad ei läinud hoonete alla. Talu nimi oli “Kasemetsa” ja ta asus umbes 2 km kaugusel meie elukohast. See oli muidugi halb, aga pidi leppima. Kariloomad ja hobused olid alguses seal samas mõisatallis, mille juures me elasime. Nii pidime suvel loomi igal hommikul ja õhtul sinna viima ning ära tooma.

Mina olin algul pisike ja ega mind ei võetud alati kaasa sinna põllule käimise ajal. Oli ju tülikas lapsega siis õiendada. Nii pidin ma sageli olema kodus vanema venna või kellegi teise hoole all. Aga tuli ka mõnikord ette, kus mind jäeti üksi koju. Mulle on meelde jäänud üks sarnane juhtum, kus ema pidi minema isale appi viljakuivatisse ja see oli sügisesel porisel ajal. Ema muidugi luges jälle hoiatused ette, et ma ei läheks kuhugi ja pani veel meeleheaks lauale suhkrut natuke hunnikusse. Eks ma sõin selle suhkru kohe ära ja hakkasin siis ootama kojutulijaid. Aeg aga venis ja mul läks igavaks ning otsustasin lõpuks minna ka sinna kuivati juurde. Varem olin ma seal teistega koos käinud, see oli umbes kilomeetri kaugusel. Läksin õue ja hakkasin mööda porist teed paljajalu minema. Jõudsin ilusti kohale, kuid seal sain muidugi tublisti pahandada.

[—]

Järgmine eredam mälestuspilt on 1924. a 1. detsembri mässu päevast. Oli sombune ilm, kui Mahta ja Kaarel tulid varem koolist koju kui tavaliselt ja rääkisid nii ärevalt midagi kodustele, et mis oli juhtunud ning õpetajad olid lapsed seepärast varem koju lasknud. Nendest õpetajatest on ka üks väike meenutus. Üks naisõpetaja käis meil vahetevahel endale leiba ja piima viimas. Õde Mahta oli juba suur 12-ne aastane tüdruk ja tema siis alati hirmutas mind, kui see õpetaja tuli, et see tahab mind ka kooli viia. Ega mul siis muud üle jäänud, kui seks ajaks laua alla peitu pugeda. Kaarlil oli koolis mingi pahandus susspüssiga ja seda mäletan ähmaselt.

[—]

Selge mälestus on 1925. a kevadest, kui lihavõtte ajal meie pool oli palju mehi. Need olid Vene ehitusmehed Peipsi äärest, kes tahtsid meile lauta ehitama hakata. Meelde on jäänud kõva jutt ja hirmus suitsetamine. Siis tehti nendega ehituslepingut, nagu meile hiljem räägiti. Ehitusmehed olid juba varem Väinjärves maju ehitanud ja nii oldi nende tööga juba tuttavad. Nad kohustusid lauda algusest lõpuni valmis ehitama nii, et me sügisel saaksime loomad sisse panna.

Enne ehituse algust oli isa koos Oskari ja Juliusega juba ehitusplatsi ette valmistanud. Seal kasvas hulgaliselt puid, mis tuli maha võtta ja maa tasandada. Mõned ilusamad puud jäeti esialgu kasvama, aga hiljem, kui maja juurde hakati õunapuuaeda rajama, võeti ka need maha. Krunt asus heinamaa serval põllu ääres ja sinna olid ka ehitusmaterjalid kohale veetud. Lauda ehituse käik ja töömeeste tegevus ei ole minu mälestusse jäänud, ainult mõned üksikud käigud sinna. Küll on aga meeles raudkivide lõhkumine ehituse jaoks. Neid kive vajati palju, sest alusmüürid olid kõrged ja ka vundamendi täiteks läks neid palju. Kive saadi oma põllu pealt ja ka mõisa kivihunnikutest, mis olid põldudele kokku veetud. Enamik kividest olid suured ja neid oli vaja tükeldada enne ehitusplatsile vedamist.

Suurte kivide lõhkumine käis kahel viisil. Esimene moodus oli selline, et kivi peale tehti puudega tuli, aeti kivi kuumaks ja siis tekkisid kividesse praod. Seejärel hakati suure lõhkumise haamriga taguma seni, kui saadi parajad tükid, mis sobisid. Mida suurem oli kivi, seda kauem oli vaja tuld teha. Selle lõhkumisega tegeles isa kui tugevam mees. Ta sai siit hädasid külge, mis hiljem väga valusalt tunda andsid, nagu reuma ja kroonilised liigeste põletikud.

Teine lõhkumise moodus oli lõhkeainega, kuid see oli kallis ja seepärast ei saanud seda palju kasutada. Lõhkumine toimus nii, et algul taoti kivipuuri ja haamriga kivisse paraja sügavusega auk, millesse pandi lõhkeaine koos süütenööriga. Pealt pandi auk kinni. Seejärel süüdati süütenöör ja joosti kaugemale varju. Selle tööga said Oskar ja Julius hakkama. Sellel suvel, kui ehitustööd käisid, olid meie meesperel rasked ajad. Oli ju vaja teha põllutööd ja tegelda ehitamisega.”

Jätkub …

2 kommentaari to “MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – II osa”

  1. rene Says:

    Huvitav lugemine!
    Mitmeks peatükiks seda veel jagub?

  2. marko Says:

    Seda jagub veel mitmeks peatükiks. Pakun, et 5-6 peaks kindlasti välja vedama. Aga kõik pole seotud Koeruga, on ka pisut Paidet näiteks, nagu ikka kui mälestustega tegu.

Leave a Reply