Ervita tuulik

Jarkko lahkel loal avaldan siin mõned infokillud Ervita veski kohta. Veskid on inimesi ikka huvitanud ja nagu netist vaadates selgub, pole ka seal Ervita tuuliku kohta just ülemäära palju infot.

“Ervita mõisa esmaandmed on lünklikud. 1564. a. mainitakse talupoeg Jan Erwtet, kes viis Weissensteini lossile oma Ervita külas asuva veski eest nuumatud sea. Sellest selgub, et tol ajal kuulus küla juurde ka veski. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Hermann von Wrede.”

Märkus: Siin Jarkko eksib kui ta nimetatud veskit tuulikuks peab (ilmselt on ta siiski teadlik, et tegemist peab olema vesiveskiga)! Sest 1686 aasta Järvamaa adramaarevisionis kirjeldatakse Ervita veskit nii (sulgudes Kalle Kroon’i märkused):

lk. 704p-705p. Ervita veski

Pool miili (5 km) mõisast asub üks vana veski, millel on üks suur ja üks väike käik (vee läbikäik, nagu aru saan, ja need käigud olid mu arust veel nendel fotodelgi näha), milliste veskikivid on enamuses kulunud. Üks vana tamm, kuid muus osas on varustus kõik korralik, välja arvatud langetuskangid, mis on päris mädad. Veskimaja ees on raudhingedel uks, seal on ka üks väike saun, milles asub suitsuahi väikese võlvitud pliidi all, uks on ilma raudhingedeta, pikkus 21 ja laius 15 küünart.

Mölder Hans elab ühes õlgkatusega suitsurehes, 21 küünart pikk ja 9 küünart lai, ta maksab igaastaselt 6 tündrit rukist ja 6 tündrit otra alalist veskimaksu ja on seejuures kohustatud hoidma veskit alal nii raua, terase kui kividega ja kogu juurdekuuluvaga, kuid tammi parandamiseks saab ta mõisast vaid mõningat abi tööliste näol, see eest naudib ta vabalt maad, mis inkvisitsioonimaterjalide järgi pole suurem kui 1 tünder külvi, kuid veski inventariseerimise järgi on leiti olevat 3 tündrit külvi suur, aga heinamaad pole tal üldsegi mitte.

Et tegu on nimelt Vardja veskiga, see selgub Väinjärve mõisa materjalidest, kus kirjeldatakse Haava kõrtsi maid, mille heinamaa ühelt poolt piirneb “Ervita veski ja samas voolava jõega”. –  lk. 724p.

“Eesti Vabariik riigistas veski 1919. aastal ning 1930. aastal ostis veski Evald Helenurm. 1945. aastani töötas Ervita veski tuuleveskina, kuid hiljem 1960. aastani elektri jõul. Tuulik töötas lühikest aega ka 1970. aastal, kuna Ervita sovhoosi veski põles maha ja oli vaja loomadele jahu jahvatada. Pärast seda tuulikut enam ei kasutatud ja see hakkas lagunema ning veskikivid veeti laiali. Kultuurimälestiseks tunnistati Ervita veski 11.02.1998. Aastal 2009 ostis tuuliku Ervita mõisa omanik.

Ervita tuulik on Mandri-Eestile omane paekivikehandiga hollandi tüüpi tuuleveski, mille kivikehandi väline läbimõõt jalamil on 11,2 m, üleval 5,9 m ja kivikehandi kõrgus 10,4 m. Seina paksus jalamil on 100 cm ja üleval 80 cm. Tuuliku katus on tahuline ning oma suurte mõõtmete tõttu tõmmatakse tuulikut tuulde vintsi abil. Tuulikul galerii puudub, tiiva tipud ei ulatu maani vaid lõpevad maapinna suhtes umbes 2,2 meetri kõrgusel, et ümber veski liikuvaid inimesi mitte vigastada. Tuulikul on võrdlemisi väikesed aknaavad, mis annavad edasi tema arhailist iseloomu ning samas tagavad kehandi konstruktiivse püsimise.

Tuulikusse pääseb idaseinas asuvate suurte väravate kaudu, kust toimus peamiselt tuuliku viljakottidega varustamine ja jahveproduktide väljaviimine. Lääneseinas on tuulikul lihtne plankuks möldri tarbeks. Esimesel korrusel paiknevad enamus mehhanismidest – ülekandehammasrattad, ventilaator. Teine korrus on kivikorrus. Tuulikul on alles üks paar kive, mis on graniitkivid. Tuulik seisis ilma katuseta üle 20 aasta ja sai tugevalt kahjustada vihmaveest.

Ervita tuulikust lääne poolel asuvad arhailise möldrimaja varemed.

Ervita mõisa möldrimaja pärineb 18. sajandist. On võimalik, et hoone on tunduvalt vanem, kuna see on ehitatud kahes ehitusjärgus. Esimesena valmis läänepoolne ots, mille seinad on laotud savimördiga ning mis koosneb 50% liivast ja 50% savist. Idapoolne ots on laotud lubimördiga. Paekiviseinte paksus on 0,70 m ja kõrgus 2,5 m.

Möldrimaja oli ühekorruseline ja muldpõrandaga. Läänepoolses otsas paiknesid loomad ja heinad. Idapoolses majaosas elas möldripere. Eluruum (36 m2) oli jagatud kaheks väiksemaks toaks ja nende vahel paiknes küttekolle.

Viimane mölder Evald Helenurm ehitas 1937 endale uue maja 100 m kaugusele algsest möldrimajast ja pärast seda jäi hoone kasutamata. Nõukogude ajal tehti Udeva sovhoosi kontor Ervita mõisa peahoonesse ja sovhoos võttis vana möldrimaja uuesti kasutusele sepikojana.

Möldrimajal on olnud pilpakatus. Pärast katuse lagunemist 70-ndatel lagunes hoone üsna kiiresti.

Aastal 2009 ostis möldrimaja koos tuulikuga Ervita mõisa omanik.”

Fotod:

  • Ärvita tuuleveski (Ervita) 1936.a. Tiibade panek, üks tiib paigaldatud, teist paigaldatakse. Foto M. Öömann. Järvamaa Muuseum (PM F 859:4 Ärvita tuuleveski)
  • Ervita möldri Evald Helenurme poolt 1937 aastal ehitatud uus möldrimaja. Jarkko Arhilahti fotokogu.
  • Ervita tuuleveski viimane mölder Evald Helenurm koos tütrega.

2 kommentaari to “Ervita tuulik”

  1. Kalle Kroon Says:

    Ervital asuv ja Ervita veski on kaks ise asja.

  2. Kalle Kroon Says:

    By the way- ma rääkisin Tanel Mooraga, tal on tervis nüüd parem, eks tuleme mingi aeg jälle tuiama.

Leave a Reply