Mutipüügist märjal voorel

Möödunud aasta sügisel sattusin lausa masendusse kui minu püüdlused Kördil omavolitsenud mullamutid lõksuga kinni püüda liiva jooksid. Kuidas ma ka ei proovinud, sai minu suvine edu nende loomakeste hävitamisel ühel päeval otsa nagu noaga lõigatult. Sain aru, et sellisel muutusel peab olema mingi põhjus aga ei suutnud välja mõelda, mis see täpselt on.

Tundub, et sain sellel aastal pisut targemaks. Kui ma suvel püüdsin edukalt ja suhteliselt lihtsa vaevaga neli mutti, pöördus õnn taas sügisel muttide kasuks. Mõlemat ebaedu perioodi iseloomustasid vihmased ilmad ja läbivettinud muld. Tekkis kahtlus, et siin on mingi seos. Näiteks kuivas ja märjas pinnases ning selles, kuidas muld vastavalt “käitub”. Kuivaga tungib mutt läbi mulla ja lükkab lõksu päästiku ise alla. Märjaga aga lükkab ta enese ees mullatompu, mis lõksu küll käivitab kuid loomale viga ei tee. Pole välistatud, et niimoodi korduvalt pääsedes õpib mutt lõpuks ka lõksu vältima!? Kuna Nahkanuia voorel on pinnas väga savine, võib see minu kirjeldatud põhjus-tagajärg seost võimendada kui savine muld klompi jääb. Pole välistatud, et see “reegel” mujal ei kehti.

PS! Ära palun kliki lingil “Loe edasi” kui surnud muttide pildid sinus ebamugavust tekitavad!

Vesi maapinnas mõjutab muidugi ka muttide levikut. Sel kevadel jõudsid mutid meie platsidele alles suve teises pooles. Tegemist oli kindlasti erandliku aastaga. Sest suve lõpuni ei kadunud vesi Nahkanuia voorel olevatelt põldudelt ning seadis lõpuks ohtu ka viljakoristuse.

24.08.2016 ©Nahkanuia

30.08.2016 ©Nahkanuia

25.09.2016 @Nahkanuia

20.10.2016 @Nahkanuia

One Response to “Mutipüügist märjal voorel”

  1. ingi Says:

    No vaat mul ka nüüd enne lume tulekut oli suur mutiatakk,mis jäi ka nende kasuks,ei läinud mul ükski isend lõksu.Maapind oli vettinud ja muld plögane ja raske.Nüüd kerkivad lume alt suure kuhilad ja ma ei kujuta ette ,mis kevadel ees ootab.Maapind jäi külmumata ja nüüd neil hea seal niiskes pinnases müdistada.Niiet jama jah.

Leave a Reply