Imestan isegi …

28.08.2015 @Nahkanuia

Imestan isegi, et ma pole pikalt midagi postitanud. Imestan kuid aiman põhjust, nähes kuidas mõtted tulevad, mind sisemiselt üles kütavad kuid siis kiirelt kaovad. Ei kao niisama lihtsalt vaid ununevad pärast seda kui olen neile käega löönud. Sest mis mõte sellel kõigel on? Oma viimaselt tööandjalt sain väärtusliku õppetunni – inimesest, tema omadustest ja saavutatust ei sõltu midagi. Loeb ainult ego, omaniku ego ning sellest tulenevad objektiivsed mõõdikud. Hästi võib samaaegselt tähendada halvasti ja vastupidi.  See on valus teadmine, eriti kui sellele sekundeerib kolleegide “kindel” toetus, millele omakorda järgneb kiire vaikus ja unustamine. Pole siis imestada, et usk headuse (ja kirjasõna) kõikeparandavasse jõusse kipub kaduma. Ma ikka loodan, et ajutiselt.

Olen vaatamata kõigele harjunud enesele võetud kohutuste eest vastutama ning teadmine, et ühel hetkel ei pruugi see olla võimalik, teeb mind närviliseks. Eks ma saan hakkama, seda eriti oma pere toetust arvestades aga “miks” ei kao kuhugi. Miks?

Ajaviiteks hävitan mutte (aitan naabrimeest ja nõustan tuttavaid) ja püüan toimetades inimeseks jääda. Iseenese ja maailma eest põgeneda siiski ei õnnestu. Aega asjade üle järele mõelda on liiga palju ja maailmaga on nii, et see tuletab ennast ise meelde.

Leave a Reply