Merja linnamäest

Alljärgnev artikkel on pärit viimasest ilmunud Koeru Kajast (Nr. 200 juuli 2008). Autoriks Valdek Allik. Kuna Merja linnamägi on omal ajal olnud pelgupaigaks tõenäoliselt ka Nahkanuia rahvale või on Nahkanuia küla tekkinud lausa linnamäe olemasolu tõttu, pidasin ma ajaloo huvides selle paremaks siinkohal ära tuua.

Merjast, kui ühest olulisemast pelgupaigast on juttu teiinud Jaan Jung, kes märgib, et see pole olnud ainuüksi põlis-Järvamaa põgenike pelgupaik ordurüütlite eest, vaid ka tuntud keskus, kus toimusid arupidamised. Sellele viitab ka üks Taani hindamisraamatu eestindajatest P.Johanson, kes märgib, et linnamäel olnud nõupidamiste, aga ka põgenike tarvis suurem maja (rünnakud toimusid Henriku kroonika järgi ju talvel). Selle järgi nimetanudki Taani hindamisraamatu koostajad paika Majavereks. Rahaleiu järgi dateerib J.Jung linnuse asutamise alguseks aasta 800. Jälgides Taani hindamisraamatu koostajaid ning aadreleide, on nii P.Johanson kui H.Moora pannud paika Merja linnamäe seoses põlis-Järvamaaga.

Merjast on läbi läinud ka Rootsi kuninga Karl XII sõjatee. Pärast vene rüüstajate Narva taha löömist ja talvitumist Laiusel, olevat ta mõisate riigistamise vastase Johan Patkuli (1660-1707) otsinguil siia kanti põiganud.

Seoses sellega, et Jäneda ümbruse talupojad Taani hindamisraamatu koostajate järgi ei lasknud end järvalasteks identifitseerida, märgib ka hiljem eesti muinasajaloouurija E.Laid, et põhiliselt peabki Järvamaa arvestama ühe kindlama muinaslinnusega, so Merja muinaslinnusega. Sellest tulenevalt panebki ta ette märgistada Merja linnamägi vastava plaadiga. See leiabki aset 1936.a. Kuid juba varem on kujunenud välja seoses võidu saavutamisega Landeswerhi üle traditsioon, mil võidupäeva hommikul lehvis linnamäel sinimustvalge lipp ja kõlasid pasunad. Lipp jäi lehvima kogu jaaniööks. Endise Merja kooliõpetaja poja J.Sõmera järgi olnud siin ka lipuvalve. Oma esivanematelt saadud mälestuste põhjal olevatki enamus siinseid külasid ja metsatalusid tekkinud ordu eest mahapõletatud küladest põgenenute peavarjudena. Et põlispõllud siin ammu olemas olid, annab tunnistust seegi, et mõisad tekkisid nendele eestlaste poolt ülesharitud adramaadele ja küladesse, mitte vastupidi. Nii ulatus Aruküla mõis Merja kaudu Pedanikuni välja.

Anglo-saksi eeposte eestindaja R.Sepp on öelnud: “Mida sügavamale me oma aluspõhjaga läheme, seda ühtsemad me oleme ja seda enam me tõdeme, et oleme headel Läänemere-äärsetel aladel juba ammu olnud.

Lisaks võib Merja linnamäe kohta Järvamaa Infoportaalis leida järgmise tekstilõigu:

Merja linnamägi asub Merja küla Linnamäe talu heinamaal. Linnamäe pealispind on kumer, nõlvad osalt lamedad, kaitseehitiste olemasolust jälgi pole, kultuurkiht puudub. Sõna “linn”, mille vana tähendus on kindlustatud koht, kindlustus, osutab võimalusele, et Merja linnamäel on võinud olla tara või muud puust kaitseehitised. Kasutusaja kohta kindlamad andmed puuduvad, oletamisi võib selle paigutada meie ajaarvamise I aastatuhande teise poolde. Mälestustahvel Merja linnusel avati 19. augustil 1938.

Ega palju rohkem Merja linnamäe kohta internetist ei leiagi.

Leave a Reply