Lugesin üht blogi ja klikkisin seal allikale viitavale lingile. Sattusin huvitavale ajaveebile aadressil http://lood.wordpress.com/, mis veebibruseri vahelehe järjehoidjal kannab nime “Hetked ajaloo lähistel”. Ajaveebi sirvides torkas mulle vasakul olevas menüüribas silma tuttav foto (ringiga ümbritsetud).
Oleme sel suvel ratastega Väinjärve ääres ja Ervital käinud häbiväärselt vähe, ainult mõned korrad. Kas on ilm liiga kuum, tee tolmune ja pikk või lapsed unised – põhjuse leiab alati. Et veel kuuskümmend aastat tagasi ja kindlasti hiljemgi käidi rattaga Tallinnast koju võib olukorras, kus sõiduauto seisab stardivalmilt hoovis, päris ära ununeda. Seekordne lõik Arved Piiroja mälestustest tuletab just selle valdkonna igapäevasust meelde, näidates ilmekalt miks oli just jalgratas omal ajal poiste-tüdrukute üks esimesi suuri oste. Sest mille muuga ikka kui rattaga toimub Paidesse kooli minek ja sealt tagasi tulek? Lisaks pakub Arved mälestuskilde 1939 aasta leerist ja suvistest üritustest Väinjärve külas ja selle ümbruses.
Eelmise piirikividest rääkiva postituse jätkuks panen üles veel teisegi samal temaatikat puudutava kirjutise. “Leidsin” oma varudest kolm paraja pikkusega raudposti, mis minu arvates sobisid ideaalselt praeguste, kõverate ja rohu sisse ära kaduvate rauast piiripostide asemele. Värvisin need valgeks, tegin meeltesegadushoos musta triibu peale ja panin täna kolme piiriposti asemele üles. Nüüd on need kolm kaugele näha ja katsugu keegi öelda, et oih, ei pannud tähele kui üle sõitsin. :) Rohkemate torude leidmisel asendan ka ülejäänud viis posti samasugustega.
Nagu Twitteri kontol lubasin, panen üles pisut infot kolme Nahkanuia piirikivi kohta. Kolme seetõttu, et eile lisandus kahele eelnevale veel üks, millele mu pilk juhuslikult peale jäi. Värskendame mälu.
Esimese kivi (nr 1) leidsin teeäärt trimmerdades sealt, kus omal ajal said kokku Kördi, Karjamardi ja Altsauna talude piirid. Täpsemalt võib kivi leidmisest lugeda postitusest “Nahkanuia piirikivi“.
Tegelikult otsest jama siiski (veel) ei ole aga midagi, mis silma ja hinge kriibib on küll. Eile ratastega Ervitale sõites torkas kahes kohas puu külge kinnitatuna (!!) silma valge A4. Et kahtlus mingi ralli lähiajal toimumisest oli hinge pugenud juba esimesi suuri põhupalle asula ristmikel silmates, jäime seisma ja lugesime (otseselt meile suunatud) teate läbi.
Kloontruuperi tagasitulek Nahkanuiale tekitas taaskord uue rubriigi siia ajaveebi. Pole midagi parata, tegemist on ka silmapaistva “isiksusega” külas, kelle teod ja sõnad, kihvad ja küüned jätavad endast maha kustumatuid jälgi nii teiste külaelanike meeltesse kui kutsumata külaliste ihusse.
Kõigepealt tuleb koera kiituseks öelda, et nii nagu Elo oma kommentaaris kirjutas, on loom noor ja õppimisvõimeline. Kas tegemist on vanuse, varasema õpetuse või loomuliku intelligentsusega, igal juhul saab tema näilisest hulkumiskombest üle õigeaegsete käsklustega, mida küll vastumeelselt aga siiski täidetakse. See tähendab, et niikaua kui mul tema jaoks silmi jagub, püsib koer kenasti maja juures.
Käisime Maarjaga kahekesi, kasutades ära laste äraolekut, ratastega Ervital. Pärast paari tuttava juurest läbipõikamist maandusime Ervita rannas. Et ilm oli (nüüdseks vist juba möödunud) suve meenutades päikeseline ja soe, käisime ujumas ja siis tegime aega parajaks sel aastal paigaldatud ujumis- ja paadisillal. Mul oli fotokas kaasas ja ma pildistasin sildunud paate. Näitust neist fotodest ei tee aga vahelduseks ning teistmoodi Ervita suve meenutuseks sobivad need minu arvates küll. Suuremalt on paadid näha minu PicasaWeb pildialbumis.
Lubasin kreegivõsa mahavõtmise alustamisest teadustamisel üles panna fotod olukorrast enne ja pärast. Nüüd, kus võsa on täielikult maha võetud ja 95% osas ka põletatud, täidan oma lubaduse. On ju vahe sees?
Esimene asi, mis silma torkas, oli valla elu parendamine läbi passiivsete tegevuste. Ehk peaaegu ükski loetletud tegevustest ei too raha sisse (!), pigem viib seda välja, äärmisel juhul optimeerib kulusid. — Hongmees, koerufoorum.net