Täna, aasta tagasi …

… avaldasin siin ajaveebis postituse Janek Kupperi mälestuseks. Kuidas küll aeg lendab ja inimesed kaovad meie elust. Ma ei saa küll öelda, et Janek poleks selle aasta jooksul mulle kordagi meelde tulnud kuid teadmine, et tema lahkumisest on möödas aasta, tuli hoopis tänu ajaveebi statistikale, kus toonane postitus ootamatult esimeseks hüppas. Ja see on hea, sest nüüd on mul põhjus jagada üht küllaltki toredat mälestust.

Nimelt sattusin hiljuti juttu puhuma Jaaniga Rõhult. Janek peatus seal tihti, ilmselt võeti koos tiba viina ja räägiti niisama maast-ilmast. Teinekord tuli jutuks ka Nahkanuia ja mina. Jaan jutustas kuidas Janek tihtipeale rõõmustas talle tulusate tehingute üle, mis tal minuga sõlmida õnnestus. Eriti olevat see olnud nii Vardja tee ehituse tellimusega, millest oodatav kasum tegi Janeki tuju eriti heaks. Hiljem kui tee oli valmis ja mina hakkasin kokkulepitud garantiiremonti nõudma, tegi see Janekile muidugi tuska, sest töö eest saadud raha oli ju ära kulutatud. Siis istus Jaani vastas murelik Janek, kes otsis võimalusi olukorrast väljatulekuks.

Jaani sõnul oli tegemist otsekui Eesti kirjandusklassikast tuntud “Piibeleht-Westmann” võistlusega, kus kord oli õnn Piibelehe ja siis jälle Westmanni poolel. Kes on selles võrdluses kes, jääb lugeja otsustada. Igatahes, ja ma pean taaskord Janekile au andma, ei olnud ta Jaani sõnul kunagi vaidlustanud minu nõudmisi ega ilmutanud mingisugust pahatahtlikkust. Pigem kumas Jaani kirjeldusest, mida ta ka rõhutas, läbi Janeki soov oma lubadustest suhteliselt kehvas olukorras kinni pidada ning lugupidamine minu vastu.

Mul ei ole illusioone inimeste osas. Eks me ikka mõtleme ja ütleme asju, mida me tegelikult ei mõtle ega taha ka öelda. Kindlasti juhtus seda ka Janekiga. Kuid see ei olegi niivõrd kõhutunne kui ma endiselt väidan, et minu suhe Janekiga tugines suuresti vastastikkusel usaldusel ja lugupidamisel. Seda kinnitab ka Jaani mälestus. Me lihtsalt mängisime malet, püüdes kõiki võimalusi ära kasutades endale parema positsiooni välja võidelda. Kahjuks jäi see mats poolikuks aga ma lepin meelsasti viigiga.

Leave a Reply