Olgu see õpetuseks

Meie laut on peaaegu valmis. Jäänud on veel viimistleda uksed, paigaldada kilp ja vedada hoonesse toodud kaablist laiali elekter. Isegi lambid on olemas. Arusaadavalt on hoone ehitus olnud kulukas ning mis parata, lisaks enda teenitule, kasutan ka võõrast raha. Postituse ajendiks on minu “kodupanga” suhtumine, mis kitsalt võttes tekitab nõutust ega ilmuta kohati mingit (äri)loogikat.

Päris ehituse algusetapis võtsime pangast väikelaenu. Selle suurus vastas minu algsele ettekujutusele hoone ehituseelarvest, millest oli maha arvestatud omaosalus. Samast pangast on meil võetud ka kodulaen. Mõte oli hoone valmis teha ning seejärel liita kodulaenu paketti, vahetades kallis ja lühiajaline väikelaen välja pikemaajalise kodulaenu vastu. Kahjuks nii need asjad ei käi.

Kõigepealt tegi pank meile selgeks, et me võime siia peldikusse nii palju raha taguda kui tahame, kinnistu väärtus sellest ei kasva. Iseenesest pole selles ju midagi imelikku, ainult et arusaamatuks jäävad printsiibid, millel selline suhtumine tugineb. Sisulisi küsimusi pole meile esitatud ühtki, rääkimata objekti füüsilisest üle vaatamisest. Me ei jätnud jonni ja kutsusime kohale hindaja. Kinnistu väärtus kasvas hindamise tulemusel 32% selle 2012 aasta väärtusest, samas kui  valmiva hoone ehitusväärtusest moodustas kasv 78%. Kui see ka oleks midagi mõjutanud, leidis komisjon täiendava takistuse – olemasolevad kohustused.

Nimelt jäi neile pinnuks silma juba võetud väikelaen ja veel üks väiksem laen, mis mõlemad olid võetud hoone valmisehitamiseks ning mis oli plaanis katta kodulaenu suurendamise arvelt. Kui mulle panga kliendi ja Nahkanuia elanikuna tundub igati loogiline, et ehituse käigus võetud laenud kaetakse hiljem valminud hoone tagatisel võetud laenuga, ei ole pank minuga samal arvamusel. Ja sellest polekski midagi kui keeldumine oleks ühene ja selge. Aga ei ole ju. Lisaks ei ole tegemist laenudega, mille muutmine poleks ajas ja ruumis võimalik. Need on osa süsteemist, sealhulgas finantsasutuse poolt aktsepteeritud süsteemist.

Selle “väiksema laenuga” oli veel selline lugu, et seda võtmata oleks ehitus jäänud lõpetamata ning seadnud seni tehtu igas mõttes ohtu. Kui isegi valmis hoonele ei saa laenu võtta, kuivõrd siis poolikule või lausa lagunevale?

Kodupank põhjendab oma keeldumist ka “muretsemisega” minu maksevõime pärast. Huvitav on see juba seepärast, et kaks erinevat finantsasutust, kus mul laenud võetud on, hindavad minu maksevõimet erinevalt, kasutades ilmselt samu baasandmeid. Kummal on õigus? Või on üks lihtsalt ahnem? Aga siiski, kui mure on nii suur, siis tasub ju astuda ainus loogiline samm kaitsmaks oma tehtud investeeringut ning vahetada olemasolev kallis väikelaen pluss konkurendilt võetu välja väiksema kuumaksu ja intressiga kodulaenu vastu. Selle sammu tegemata jätmine otsekui tõestaks, et “mure” pole päris vaid otsitud.

Kellegile pole võimalik selgitada, et kõnealuse hoone ehitusmaksumus sai kokkuvõttes vägagi konkurentsivõimeline. Üks mu tuttav ehmatas mu päris ära kui pakkus lauda eelarveks jämedalt 30% suuremat summat kui mul tegelikult kulus! Tema 6×5 palksaun läheb maksma nii palju!! Võrdlesin oma investeeringut teise tuttava omaga, kes rajas samaaegselt sama suure (ca 8,5×12,5) hoone aga sõrestikseintel, õhukese laudise ning madala viiluga katusega – kulutasin vaid mõned tuhanded rohkem kuid tulemust ei anna ju võrreldagi.

Palju on räägitud sellest, et riik ei toeta elu maal piisavalt. Olen samal teemal Nahkanuia ajaveebis arvamust avaldanud ning jõudnud mingil ajahetkel järeldusele, et ehk polegi see vajalik. Sellegipoolest teeb nõutuks finantsasutuste järjekindlus sama rada tallata. Või võtame kitsa(rinnalise)malt, inimesed kes pole kunagi Nahkanuial käinud ega oma silmaga tunnistanud seda, mille nimel võitlus käib, langetavad otsuseid. Mille alusel? Hindaja sõnul on hindamise puhul olulised piirkonnas tehtud kinnisvaratehingud. Jah ja ei. Rõhul on müüdud sisuliselt mahajäetud talusid, mille väärtus moodustub (võsastunud) väikesest krundist, lagunevatest hoonetest ja ebaõnnestunud asukohast.  Jah, siin on ka tugevad ja ilusad majapidamised kuid need ei ole müügiks ja seetõttu puudub ka objektiivne alus lähipiirkonna kinnisvaratehinguid arvestada. Vedasime peaaegu jõuga hindaja majast eemale, et tal tekiks kasvõi varbaotsa see perspetiivitunne, mida silmas pidades meie oma kodu arendame.

Hiljuti saime vallast eitava vastuse oma taotlusele rajada Hajaasustuse programmi toetusi kasutades veel üks kaev kunagise Kangelase uusmaatalu õuele. Kindlasti oli ka teisi ja palju hädalisemaid taotlejaid kuid mis mind üllatas, oli komisjoni poolt üles näidatud vähene, sisuliselt olematu huvi võimaluste vastu, millele “avab ukse” seesama kaev. Ootasin põhjalikku küsitlust aga ainus asjalik kommentaar kõlas umbes nii, et “siis läheb kaev ju majast kaugemale”. Kindlasti on programmil omad nõuded aga kuidas saab midagi hinnata pealiskaudel vaatlusel ja ankeeti vaadates? Või siis esindasid teised laekunud taotlused pakilisemaid soove?

Vahetevahel satun kõigest sellest segadusse ja kaotan igasuguse teotahte. Ma ei imesta, et endiselt vahetavad inimesed elu maal välja elu vastu linnas. Seal on ju oluliselt mugavam ja ohverdada ei tule palju. Aga see on juba teine teema. Olgu see mõtisklus siin õpetuseks kõigile neile, kes näevad oma tulevikodu maal, häda ja viletsuse keskel. Ja kui te siiski otsustate kolida, koguge raha ja häid sõpru, mujalt abi tulemas ei ole.

One Response to “Olgu see õpetuseks”

  1. Janno Says:

    Jüri Mõis ütles kunagi, et maal elavad kas rikkad või lihtsalt hullud. Eks meie siis oleme need viimased …
    Aga see, et panka reaalselt asjad ei huvita, on juba ammu teada.

Leave a Reply