Poiste oma onn

Hommikul puhus nii tugev tuul ja sadas vastikut lörtsi, et juba mõte väljas töö tegemisest tundus võõras. Pärastlõunal aga andis ilm järele ja isegi päike tuli välja. Otsustasin teha poistele, Matile ja õepoeg Tommile, ettepaneku ehitada metsa serva lepikusse “onn”. Mõte võeti vastu ootamatu entusiasmiga ning poiste kiituseks pean tunnistama, et seda jagus lõpuni.

Onni või tagasihoidliku platvormi maapinnast pisut kõrgemale ehitasime toorest lepast, mida seal jagub ning millest pole ka kahju. Kinnitusvahenditena kasutasime naelu, sest nii said poisid ise ka protsessis osaleda. Kuigi kõik naelad taoti kangelaslikult ise puusse, kaebasid mõlemad mehed juba päris alguses selja ja ma-ei-tea-mis valusid veel. Plaane jagus ka tulevikuks, sest tegelikult võiks onnil ju “katus” ka kohal olla.

Olin poistele väljakäidud idee ja selle teostamise viisi üle teatud mõttes õnnelik. Olen Matile juba paar suve rääkinud puu otsa onni ehitamisest aga jutust kaugemale pole ma (või me) jõudnud. Ja võib olla põhjendatult, sest siiani on enamus minu realiseerunud väliplaane leidnud kasutust ainult algfaasis ja siis unustatud. Kui leppadest onn ennast õigustab, saame edasi mõelda.

Onni ehitamas ©Nahkanuia

Onni ehitamas ©Nahkanuia

Onni ehitamas ©Nahkanuia

Leave a Reply