Hundid

Hundid Nahkanuial ©Nahkanuia

Hundid Nahkanuial ©Nahkanuia

Hundid Nahkanuial ©Nahkanuia

Hundid Nahkanuial ©Nahkanuia

Hundid Nahkanuial ©Nahkanuia

Hundid Nahkanuial ©Nahkanuia

Hundid Nahkanuial ©Nahkanuia

NB! Kliki pildil, et see avaneks suurelt ning siis liigu edasi (või tagasi) näiteks nooleklahvidega! Pildid on seekord tavapärasest pisut suuremad, pikema küljega 2000px.

Hommik, kell 8. Maarja hakkab lastega Koeru poole liikuma, auto käib aga ta ise tuleb tuppa midagi küsima. Kohmitsen koridoris kui Maarja teatab ukse vahelt huntidest teel. Pistan pea ukse vahelt välja ja torman tuppa fotoka järele. Vahel, nii harva kui see ka ei ole, on asjaolud minu poolel, sest just hetk tagasi torkasin mälukaardi aparaati ja panin ta käepäraselt rippuma.

Klõpsin fotosid peaaegu käigu pealt, sest olen huntidest päris kaugel. Kokku on loomi kolm. Üks liigub eespool ja teised kaks tulevad järele. “Õnneks” ei põgene loomad kabuhirmus vaid lasevad ennast pildistada. Jooksen lähemale. Koer on ka hunte märganud ja haugub hoovi peal. Märkan, et haukumine teeb hundid tähelepanelikuks ning koos vaadatakse tagasi, ilmselt fikseeritakse võimalik saaklooma asukohta tulevikuks.  Viimased võtted saan küüni vundamendi pealt.

Ongi hundid nähtud ja pildile püütud. Saan lisada veel ühe trofee kategooriasse “Loomad koduaknast“. Enam ei pea ma ennast veenma, et aastaid tagasi Nahkanuial kohatud ja jalgrattaga jälitatud loom OLI hunt. Vahepeal on olnud pikk paus, kui jälgi mitte arvestada. Ainult karu on veel jäänud …

Sellel hundilool oli ka jätk.

Kutsusin koera maja juurest kaasa, et talle huntide teelt üleminekukohta näidata. Ma ei teadnud, et tal on raadiopiiraja kaelas. Koer sai elektrilöögi aga mis seal ikka, juhtub. Tagasi minnes olin “kaval”, sest võtsin piiraja looma kaelast ära ja panin taskusse. Unustasin selle olemasolu värske otsekontakti järelmõjudes hoopiski ja sain maja juurde naastes ise elektrilöögi, sest hoidsin kätt taskus ja piirajat peos. :) Tuppa tulles leidsin köögist Matsi, kes oli juhust kasutades värskelt püütud hiirega tuppa lipsanud ja meie äraolekut kasutades selle Maarja pestud valge vaiba peal ära söönud! Koristada tuli kõigest mõned verejäljed ja hiire sisikond.

Koer käitus huntide jäljeraja juures erinevalt seninähtust. Karv läks selja pealt turri ja noorusuljuses tormati kohe jälge mööda huntidele järele. Õnneks ta siiski kuulas mind ja tuli tagasi, märgistades jäljeraja kahes kohas ka oma lõhnajäljega.

15 kommentaari to “Hundid”

  1. Ahto Says:

    Hehee, väga põnev sündmus! Ilusad kohevad sabad, tunduvad päris suursugused.

  2. marko Says:

    Eile õhtul toimetasime kolmekesi, mina, Maarja ja Matilde, Liivo maja juures (seesama punane maja, mis paistab huntide tagant). Koer oli ka meiega. Ühel hetkel teatas Matilde, et tema läheb nüüd koju. Ja läkski, üksi. Vahemaa pole pikk, 500 meetri ringis ja mõlemad hooned on kogu aeg nähtavad. Hakkasime Maarjaga mõtlema, mis oleks juhtunud, kui tüdruk oleks teel koju kohtunud sellesama hundikarjaga. Tõenäosus on ju olemas, sest kui aeg kõrvale jätta, siis nende teed ristusid. Kas ma liialdan, kui ma kujutan ette väikese, 4 aastase tüdruku kohtumist kolmepealise hundikarjaga ning võimalikke tagajärgi? Eksisteerib tõenäosus, et hunt oleks inimesega kohtudes taganenud. Kas ka nii väikese inimesega? Liiati veel sellisega, kes täna emmega lasteaiast koju sõites oli veendunud, et tegemist polnudki huntidega. Kui päris aus olla, mul hakkas sellele kõigele mõeldes kõhe.

  3. hannes hunt Says:

    Varasematel aegadel olid hundid lastele suureks ohuks.Lapsed pidid karjas käima, omapäi olema jne. Kuskilt hiljuti lugesin statistikat ja möödund sajanditel ikka kümneid ja kümneid lapsi hundid võtsid. Murdmiseks läheb neil loetud hetked vaja vaid.

  4. Endrik Says:

    Need olid noored ja ülbed võsavillemid – jäid teised keset suurt valgust inimtegevust pealt vahtima.
    Kusagilt lugesin, et huntide poolt sooritatud rünnakute üle arvepidamine lõpetati koos kirikuraamatutesse sissekannete tegemisega. Sellest ka põhjus, miks pole täheldatud enam vastavat tegevust. Tänane päev enam ei kohta lastest loomakarjatajaid.

  5. marko Says:

    Leidsin sellise artikli:
    Hundid sõid Eestis inimesi veel 140 aastat tagasi

    Muu hulgas on seal kirjas:

    19. sajandi luteri kirikukroonikad kajastavad aastail 1804-1853 kokku 111 murdmisjuhtu, kus hallivatimeeste kihvade läbi sai surma 108 last, kaks meest ja üks naine.

    Ma mõtlesin, et mis on täna teistmoodi. Kindlasti on hunte vähem, nad on küttimise tõttu inimpelglikumad ning mis peamine, huntide ja inimeste (laste) teed ei ristu enam sellisel moel nagu 200 aastat tagasi näiteks laste karjaskäimisega. Aga kui need teed peaksid ristuma ja olukord on soodne? Näljased hundid, väike laps ja pole segajaid?

    Ma ei taha olla paranoiline, lihtsalt mõtisklen ega näe tegelikult väga suurt vahet, kas aasta on 1813 või 2013. Olud peavad lihtsalt sobima.

  6. ingi Says:

    Soovitan soojalt seda raamatut..saab väga palju targemaks ja on põnev ja väga hariv.

    http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/5/1315/ilmar-rootsi

    Tervitab ,Tanel.
    P.s . Kas Sinu metsades ka sel aastal võiseene ikaldus? Või ikka oli miskit?

  7. marko Says:

    Tere Tanel! Võiseente aeg ei ole siinmail veel kätte jõudnud. Pole seenepoegagi.

  8. hannes hunt Says:

    Hundi käitumist mõjutab suuresti saakloomade arvukus.Vabatahtlikult nad nälga ei sure ja kui nende põhitoiduobjektide arvukus mingil põhjusel, näiteks külmad talved, metsatulekahjud jne, siis nad lihtsalt minetavad nälja tõttu ohutunde ja otsivad toitu inimeste lähistelt või hulgast.
    Juutuubist võib leida videosid kus Moskva ümbruses möllanud metsatulekahjude tõttu, paar astat tagasi vist, tulid hundid suurte supermarketite parklatesse ja kiskusid inimestel poekotte käest ära. Samuti kappas hundikari mööda tänavat, kus miilits parasjagu mingit autojuhti peetis, aga nähes lähenevat hundikarja kargas miilits kähku oma ohvri auto tagaistmele.
    Metskitsede arvukus on paari viimase talvega oluliselt vähenenud ja võib ollade ka sigade oma, kui möödund talve meenutada. Ega huntidelgi kerge pole. Aga loodetavasti nad veel omavad inimeste suhtes respekti. Möödund aastal Vändra lähistel kaevas suur ekskavaator põllul kuivenduskraavi ja kolm hunti tulid ja istusid ümber masina. Juht ei julenud kojugi minna, helistas jahimeestele ja kui need Jeebiga tulid, siis hundid lahkusid õigeaegselt muidugi.

  9. Anne Says:

    Aga need pole ju hundid … oletan, et pigem Eesti uusasukad shaakalid !

  10. Endrik Says:

    Kusjuures see shaakali versioon käis minulgi peast läbi kuna traditsioonilise hundi kohta tunduvad need elukad pisut veidra keha ja kasukaga. Võta sa nüüd kinni …

  11. Jaanika Says:

    Kahju küll, aga need siin piltidel ei ole kohe kindlasti hundid!!!

  12. marko Says:

    Mul isiklik eelistus pildistatud loomaliigi osas puudub aga kes need siis on? Oleksin (ja ma arvan, et paljud lugejad ühes minuga) tänulik mingit liiki argumenteeritud põhjenduse eest ka. Vastupidine ja erinevalt paljudest teistest ka põhjendatud seisukoht Maalehest:

    kindlasti on need hundid
    18.09.2013 17:50
    kutsikate suvekarv on tume ja kõrvad ongi suured,kuna need kasvavad rutem täis kui omanik ja lühikese karva tõttu paistavad ka suuremad kui talvekarva puhul.Õue tulevad tavaliselt huudishimust leida midagi hamba alla.Ilmselt lasti karja alfaemane maha ja noor emane paaritus hiljem ja kutsikad sündisid aprillis-mais.Ema elutarkuse vähesuse tõttu nad ringi kooserdavadki,hirmu pole tunda saanud ja kergemat saaki otsides lahtisi penisi ja lambaid saagiks leiavadki.

  13. hannes hunt Says:

    Mine pane oma koer sinna kohta kus hunt seisab ja tee pilti. Shaakal ikka tublisti väiksem on.
    Eks nad ikka noored hundid on. Ma miskipärast arvan, et hundid teevad shaakalitele siin kiiresti otsa peale. Konkurendid ikkagi.

  14. marko Says:

    Hannes, ma ei saa seda teha, sest üks osa inimestest, leiad need kergest Maalehe kommentaariumist üles, ei tee üldse loomal ja loomal vahet. Hakkavad veel arvama, et mina kasvatan hunti. :)

  15. Müts hiirepojale ja kook “juubilarile” | Juurtest juurikateni Says:

    […] Need ja ühed Nava soosaarel tehtud fotod meenusid mulle miskipärast, kui tema blogist hiljuti huntidest lugesin. Ilmselt on neiski fotodes just seda mulle nii väga meeldivat sügist […]

Leave a Reply