Rumal filokartist

Sain hiljuti teada uue sõna – “filokartia”, mis maakeeli tähendab armastust kaartide vastu. Ja kuna ma neid (fotopost)kaarte tõepoolest armastan, võin ma ennast nimetada filokartistiks, algajaks aga siiski.

Mees kes mulle selle sõna teatavaks tegi, omas teistmoodi seisukohta elu jooksul kogutud teadmiste ja vanakraami jagamise kohta. Oma suurt kogu erinevaid asju ning kogumise käigus saadud teadmisi jagab ta ainult raha eest. Sama soovitas ta teha minulgi ning sulgeda kohe vanadpildid.net. Võib olla tõlgendan ma teda pisut meelevaldselt kuid peamise põhjusena nägin ma sellise hoiaku taga väga suure osa ühiskonna suutmatust näha kogude ja kogutu taga resurssi, mis sinna aastate või aastakümnete jooksul on investeeritud. Nagu paljusid muid asju, peetakse enesestmõistetavaks, et kui midagi kasutatakse mittetulunduslikul eesmärgil, tuleb see ka saada (või saadaksegi)  tasuta! Kust selline arusaam?

Tunnen ise teinekord samamoodi kuid pole veel saavutanud seda meeleseisundit hakata koguma sahtlisse. Ma ei näe sellisel kogumisel vähemasti täna mingisugust mõtet. Sellegipoolest olen jõudnud arusaamisele, et see vanadpildid.net on üks ääretult rumal ja ennasthävitav ettevõtmine. Muidugi on vanade fotode jagamine tore tegevus aga mis ma selle eest vastu saan? Pean tunnistama, et mulle tegemisrõõmust enam ei jagu, sest emotsionaalne ja materjaalne kulu ületab saadu mitmekordselt. Seda enam, et kohati suhestun ennast ümbritseva maailmaga vägagi emotsionaalselt. Eriti nöökiv on olukord nagu see juhtus hiljuti.

Sain e-kirja, milles üks inimene pakkus vanadpildid.net keskkonda ülesriputamiseks vanu fotosid. Üks neist oli manuses lisatud ja kuna tegemist oli 100 aastat vana Koeru vaatega, hakkas mu süda erutusest põksuma. Et tegemist oli inimesega, kes teadis, mida vanadpildid.net keskkond endast kujutab ning kirjast võis aimata, et seos pakutavate piltidega pole väga tugev, küsisin viisakalt luba see foto ära osta. Vahetasime paar maili, kus ma selgitasin, miks ma soovin seda fotot osta, kuidas ma seda kasutan ning tegin konkurentsivõimelise pakkumise. Paari päeva pärast saingi vastuse: “Nüüd juhtus sedasi, et see pilt leidis paraku varem uue omaniku ja müügis enam pole.”

Solvusin rängalt. On oluline mõista, millest ma kirjutan. See inimene ei andnud mulle lubadusi ühtki kirjades nimetatud fotot müüa või ära anda. Kuid kirjade tonaalsus, tekkinud arutelu hindade üle ning fakt, et foto leidis endale uue omaniku paari päeva jooksul, võimaldasid olukorda nii mõista. Õli valas veelgi tulle asjaolu, et paari päeva pärast selgus, et selle foto sai üks teine kollektsionäär, kes juhtumisi tundis nii mind kui seda inimest. Ta teadis, et Koeru on minu kinnisidee ning pidi ka teadma, et küsisin seda fotot endale, sest tema ise tegi sellest juttu. Ja nüüd olin ma veelgi rohkem solvunud. Aga lisaks ka pettunud ühtäkki väga paljudes asjades.

Sain aru, et ükskõik kui omakasupüüdmatu ja kogukonna huvides võib mistahes ettevõtmine olla, on “veri ikkagi paksem kui vesi”. Nagu ka selles olukorras, kus vabandusena esitati asjaolu, et ollakse “head sõbrad”. Et tegelikult ei koti see vanadpildid.net ja viis kuidas fotod sinna jõuavad, kedagi. Et usaldust ei maksa otsida ning sellele oma maailma üles ehitada, see haihtub kohe kui mängu tulevad isiklikud huvid. Et eesmärk püsitseb abinõu. Et raha ning asjad ongi need ainsad selle maailma valitsejad.

Kas lugeja saab aru, et ma kirjeldan neid tundeid, mida tekkinud olukord minus põhjustas? Et ma ei süüdista kedagi teist peale iseenda? Ja sellegipoolest leian ma end ikka ja jälle arutlemas selle olukorra ja enda reaktsiooni üle sellele. Või mul siiski on pisut õigus, sest inimene, kellele kõnealune foto lõpuks sai, alustas oma ülestunnistust sõnadega “tead, ma pean pattu tunnistama” …

Lõppeks pean tunnistama, et arukas oleks vanadpildid.net keskkonda enda soetatud ja kogutud fotosid tõepoolest mitte (tasuta) üles panna. Kuid sedasorti “arukus” pole olnud kunagi minu tugevaim külg.

Loodetavasti on see mõtisklus abiks kõigile neile, kes ei ole ümbritseva maailma näilise või tegeliku ükskõiksuse suhtes päris tuimad ning plaanivad ka ise lähiajal midagi kogukonna heaks ära teha. Usun, et enamik sellistest ettevõtmistest tunduvadki ilusad ainult kaugelt või siis arvutiekraanilt vaadates.

One Response to “Rumal filokartist”

  1. Maarit Says:

    Marko, kõike ei saa rahaks arvutada ja maailm koosnebki materialistidest ning idealistidest. Viimased kipuvad rohkem haiget saama, ma tean, mida tunned.
    Ära pane seda lehekülge kinni, ega tee tasuliseks. Mõtle selle peale, et internet kestab kauem kui meie ise.
    Minu meelest on vanadpildid.net selline igavikuline projekt:)

    Rõõmsat meelt!
    MMK

Leave a Reply