Herbert Jakovits

Juba ammu sattus minu kätte üks pakk albumeid ning nendega koos killuke kirjavahetust, milles esines sagedasti Herbert Jakovitsi nimi. Albumite ja kirjavahetuse omanik teadis lisada, et Herberti saatus oli kurb ning ta tapeti julmalt noorena II maailmasõja sündmuste käigus siinsamas Koeru ligidal. Olen püüdnud kaua aega tagajärjetult teada saada, mis Herbertiga juhtus aga millegipärast ei ole minu vestluskaaslaste mälus olnud sellele sündmusele kohta. Pole muidugi võimatu, tegelikult oleks see lausa tervitatav, kui nüüd, pärast selle postituse avaldamist, saaks toimunu laiema kõlapinna ning miks mitte ka uusi vaatenurki või täpsustusi. Alustan Herberti foto ning dokumentiega, mis pisut avavad tema lapsepõlve ja ehk ka isiksust.

Herbert Jakovits

Herbert Jakovits sündis 18. mail 1925 Koeru kihelkonnas (Rõhu külas!?). Ülaloleval fotol on Herbert Jakovits 14 aastane, seega on foto tehtud aastal 1939. Tema isa oli Albert Jakovits ja ema Salme Hiiemäe. Kui ma oma märkmetest ja Geni andmebaasi abiks võttes õigesti aru saan, oli Herbeti isa Albert üks Ale talu lastest, Gustas ja Leena Jakovitsi poeg. Alloleval fotol on Herbert oma vanaema Leenaga kusagil Ale talu karjamaal. Poisi vanuse järgi võttes on tegemist ca 1930-nda aastaga.

Ale mamma Herbetiga

On olemas foto, kus Herbert Jakovits on koos Norra mõisas asunud kooli juhataja ning noorkotkastega. Kuigi sellel fotol on Herbert üks kolmest ilma vormita poisist, oli ka kahtlemata tema üks neist, sest on säilinud talle antud tunnistus osalemise eest Noorte Kotkaste Järva Maleva poolt korraldatud 1. Järva noorte spordilaagris Aegviidus. Tasub tähele panna, et nii allolev foto kui dokument on pärit samast 1939. aastast! Võib ju olla, et fotol on jäädvustatud Norra ümbruse noorkotkaid valmistumas laagriks.

Norra noorkotkad 1939

H. Jakovits tunnistus 1939

Herbertil oli onu Alex, ema vend, kellega suhted võisid olla üpris lähedased. Säilinud on vähemalt üks kiri, mille “onkel Alex”, kes millalgi emigreerus Ameerikasse, saatis oma õepojale Eestisse. Seda kirja on huvitav lugeda ning siis võrrelda Herberti 1939/40 aasta klassitunnistusega. Klassitunnistuses on poisi käitumist nimetatud väga heaks aga hoolsus jätab soovida, hinded valdavalt rahuldavad. Ka onu Aleks kirjutab, et temani on jõudnud kuuldused “targast” aga “laisast” poisist. Kiri on siiski väga heasüdamilik ja selgelt toetav. Kes teab milliseks oleks nende kahe me suhted kujunuenud kui Herbertit poleks mõrvatud.

Onkel Aleksi kiri Herbertile

Onkel Aleksi kiri Herbertile

Herbert Jakovitsi 1939-40 klassitunnistus

Herbert Jakovitsi 1939-40 klassitunnistus

Ma arvan, et sündmust, mida kirjeldab Jõekülast pärit Endel Holm (s. 1927), võib ja peab nimetama eelkõige mõrvaks kui millekski muuks. Siin on Eduard Holmi kirjeldus, mille on kirja pannud ja avaldanud Vilja Roots raamatus “Elame veel 2” (lk. 45).

Sellest päevast (MM: 1941 aasta juuni lõpp juuli algus – autor ei täpsusta kuupäeva vaid seob selle venelaste tulekuga Jõekülla) hakkasime oma majapidamisasju (mootor-, jalgrattaid jne) metsa matma. Isa oli metsavendade grupiga Võlingi allika juures metsas. Nende juures oli ka Norra kooli õpetaja poeg, äsja Tartu Ülikooli lõpetamnud Heino Piigerd ja minu koolivend Herbert Jakovits.

13. juulil tulid hävituspataljoni mehed, põhiliselt lätlased, ka venelased ja mõni eestlane. Mehed said põgenema. Heino Piigerd, Herbert Jakovits jäid neile pihku ja veel neli poissi, kelle nime ei mäleta. Metsavendade asupaik peksti segi ja kinnivõetud posid viidi kaasa. Kui hävituspataljonlased meie poistega läbi Tapiku läksid, olid Nikolai Alles ja Georg Valdmann Võsa talu õues, ning panid sealt jooksu. Neid hakati tulistama, Georg sai pihta, haavatuna võeti sealt kaasa ja lasti maha Tapiku pargis. Teised poisid lasti maha Kütimäel, sealtpoolt hakatigi meie piirkonda pommitama.

Hiljuti suhtlesin mehega, kelle abikaasa on pärit Metsanurga külast, suguluses Jakovitsidega ning kes teadis samuti pajatada Herberti saatusest. Tema jutust saab mõned täiendavad detailid aga nende usutavuse eest ma pead anda ei taha. See peab aja jooksul selguma. Ta väitis, et Jõeküla silla kaitsel oli hävituspataljon eestotsas kapten Pasternakiga. Poisid ehk siis Herbert ja Piigerti poiss, läksid metsa hulkuma, võeti kinni ja tapeti. Nendega koos tahtis minna ka Arnold Jakovits aga teda isa (õnneks) ei lubanud.

Vikipeediast leidsin viite kellelegi Mihhail Pasternakile, kes juhtis 400 mehelist Viljandi hävituspataljoni (ИБ-17) ning määrati 21. juulil 1941 hävituspataljonide üldjuhiks. Et tegemist oli julma mehega, kinnitab ka fakt, et Mihhail Pasternaki juhitud Viljandi hävituspataljoni poolt 1.-2. juulil 1941 Taevere vallas Kibaru Kõnnu ja Arjandi piirkonnas korraldatud haarangu käigus tabatud haavatud metsavend seoti okastraadiga posti külge ja lasti ilma kohtuotsuseta maha. Taevere küla asub Viljandi maakonnas, vastu Järvamaa lõunapiiri. Sealt Jõekülla on kiviga visata. Juhul kui Eduard Holmi mälestus peab paika, on tal ka selleks aega.

Ma ise kaldun toetama Eduard Holmi versiooni kuigi otsene vastuolu mõlema mälestuse puhul puudub. Heinrich Piigert, Heino isa oli ju tegev kaitseliidus, kus ta alates 1932 aastast oli edutatud kohaliku malevkonna pealikuks! Seega võisid poisid teha aega parajaks (Herbert) aga miks ka mitte olla samuti metsas varjul koos oma vanematega (Heino). Igal juhul lõppes see mõlemale halvasti.

Vaata pilti Heinrich Piigertist oma perega vanadpildid.net keskkonnast. Üks poistest, tõenäoliselt vanim, on Heino. Soovitan lugeda ka postitust “Koerus 1941. aasta suvesõda ei peetud”.

***

Täiendan postitust 03.08.2013.

Ühe kohtumise käigus sattus minu kätte allolev matusepilt. Sellel olijad olid mulle tuttavad, Udeva Punamaja elanikud, kuid sündmuse taust oli ootamatu ja üllatav. Maetakse Johannes Tomingast, kes lasti maha nagu ka Herbert Jakovits, samade sündmuste käigus ja ajal.

Johannes Tomingas tütar Taimi, kes oli toona kolmene, pere pesamuna (fotol kõige pisem), rääkis mulle, et isa läks uudishimust vaatamata vägede liikumist ja jäi vene sõdurite kätte kusagil Norra-Jõeküla vahel.  Ta mäletab kuidas ema palus isa, et “Juss, ära mine” aga ju siis oli vaja. Vapper naine leidis oma mehe maised jäänused üles villaste sokkide järgi kaua aega hiljem ning mattis abikaasa.

Midagi pole teha, ma ei saa kuidagi lahti tundest, et sellel fotol on minu jaoks mingi lihtne aga võimas sõnum. Mida pidid läbi elama kõik need pered, kes kaotasid selles sõjas oma pereliikme? Välja nägi see igatahes täpselt nii …

Johannes Tomingas matus

***

Kaastunde- ja tänuavaldused 30.09.1941 Järva Teataja numbrist:

Kaastundeavaldused JT 30.09.1941

One Response to “Herbert Jakovits”

  1. Hundi ulg Says:

    Kunagi hävituspataljonide vastu huvi tundes lugesin ka Mihhail Pasternakist. Uduselt on meelde jäänud meie tuntud vamuliku Toomas Pauli onu, isavend Ilmar Pauli, hilisema erupolkovniku mälestuskild oma kombatist, kapten Pasternakist. Ilmar ise oli tollal Pasternaki juures roodukomandör. See oli midagi, sellist, et Pasternak oli hulljulge mees ja alluvatele suur eeskuju…

    Aga muuseas sai Pasternak pea kaks kuud hiljem Sinu kirjeldatud sündmusest kätte ka oma teenitud lõpu. Ja mitte eriti kaugel – Kõo vallas. Siis kui ta juba Lenini ordeni kavalerina ja piirivalvevägede operatiivgrupi komandörina Tallinna alt põgenes.

    Ning veel lisandusena. Kuni vene aja lõpuni oli Tallinnas Mihhail Pasternaki nime kandev piirivalve väeosa.

Leave a Reply