Mardimäe 2013

Nahkanuial on külmapühad. Auto siiski otsustas käivituda ja ma sõitsin vaatama Mardimäe talu teispool Piibe jõge. Mardimäest kirjutasin 2012 aasta juulis ja lisasin fotod. See postitus on osutunud populaarseks tänu eestielu.ee postitusele “Vaata, millised Eesti külad on välja surnud”, kus minu pildiseeria illustreerib ühe kommenteeria jaoks Eesti küla seisukorda. Et eelmine käik toimus suve südames, sai tänane ette võetud talve südames. Maja oli nii nagu ta minust viimane kord sinna jäi, keegi hea inimene oli uksele toki ette pannud. Kuna lopsakas taimestik puudus, avastasin enda rõõmuks veel kolme hoone jäänused, mis jäävad elumajast pisut eemale. Kaks neist olid ilmselgelt kõrvalhooned aga kolmas jättis mulje, otsekui oleks sealgi elatud. Loodan, et kunagi tulevikus leian kellegi, kes oskab mulle sellest kohast põhjalikumalt rääkida. Sel korral märkasin põrandal ka Järvamaa Metsamajandi poolt Gerda-Melanie Ööpikule välja antud  tänukirju. Kas viide talu viimasele elanikule? Fotosid võite sel korral nautida lausa kolmel erineval moel. Esimene võimalus on klikkida esimesele allolevale fotole ning siis nooleklahvidega sirvida, teine on vaadata postituse lõppu lisatud muusikaga fotoseeriat ning kolmas on traditsiooniline Picasa album. Kahes viimases valikus on fotosid rohkem. Minu vaieldamatuteks isiklikeks lemmikuteks selles täna tehtud fotoseerias on kaks püstist fotot.

Ahjaa, ühe fotoga fotoseerias soovin kõigile lugejatele tagantjärele head uut aastat! Leiate selle ise. :)

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Mardimäe 2013 ©Nahkanuia

Ja siin on iPhoto abil tehtud väike mittemidagiütleva muusikalise taustaga slaidiesitlus, mille laadisin üles oma Vimeo kontole.

Mardimäe 2013 from Marko Mänd on Vimeo.

11 kommentaari to “Mardimäe 2013”

  1. Silver Says:

    Kindlasti teab Rakke muuseumi eestvedaja Antti Ilomets Mardimäest nii mõndagi. Või kui ei tea, siis kindlasti oskab ta juhatada mõne niidiotsani.

  2. anna-liisa Says:

    Lugesin ka seda eelmist postitust ja kommentaare ja naljakas, kui erinevaid emotsioone sellised fotod inimestes tekitavad. Eelmise postituse juures öeldi, et las loodus saab koha tagasi. Mina vaatan hoopis neid nööril rippuvaid kindaid ja Laisk-Liisule laotud nõusid ja kuidagi jube valus hakkab, sest tõenäoliselt see keegi, kes kindad ja nõud kuivama pani, ei tahtnud oma kodule sellist saatust. Meenuvad oma vanavanemad ja see, kui oluline oli neile, et nende kodu jääks nende järeltulijaile ja kuidas ma suures osas sellepärast otsustasin oma enam kui 20aastasele linnaelule punkti panna ja kolida teise Eesti otsa, vanavanemate majja. Pole küll talu kusagil maailma lõpus, on väike alevimaja, aga juba on siingi näha sama saatusega hooneid nagu varem vaid taludest koosnevates külades. Majad lagunevad ja kukuvad kokku, aga kedagi, kes hooliks, ei ole ega tulegi. Ja seda on valus vaadata.

  3. marko Says:

    Mina näeksin meelsasti, et sellised mahajäetud talud saaksid endale uued elanikud ja koos nendega uue elu. Aga kui selliseid ei leidu, on neis vaiksetes hääbumistes ka minu jaoks tõepoolest teatav ilu. Mis muidugi ei tähenda, et need väikesed detailid, millele ka Sina viitad, haiget ei teeks. Kõik talumajad on ju kellegi poolt kunagi hoole ja armastusega ehitatud, mida ei saa kindlasti öelda tänapäeva hoonete kohta, ning vaevalt, et nende omanikud kujutasid ette oma kodusid niimoodi kadumas.

    Mulle teeb haiget ka see, et kuigi majade lagunemine on ju loomulik, on sellest saanud ka norm. See peabki nii olema paljude arvates, sest “elu läheb edasi“! Normi hulka käib kahjuks ka vähese säilinud maaelu muutmine võimalikult linnalikuks.

  4. Kristi Says:

    Kuna eelmise postituse kommentaar kuulus mulle siis pean vajalikuks öelda, et mindki ei jäta sellised majad külmaks aga ma ei leia ka, et maja ei võiks vaikselt ja rahus surra, kui tal tõesti enam kedagi ei ole, kes teda päästa suudaks. Ja kui ta seda vaikselt ja just nimelt rahus teeb siis on selles minu silmis ilu küll.

    Minu meelest on hoopis kurvem see, et sellistes majades ei käida sageli kui teiste kodudes (tean, et Marko käib nii), vaid kui kohtades kust võtta, kui midagi meele järele olevat silma jääb.

  5. marko Says:

    Ma pole päris süüst puhas Kristi, viimasel korral korjasin maast prügi seest 3 metskonna kaarti ja võtsin need kaasa – ei raatsinud maha jätta. Aga muu jäi küll puutumata.

  6. Kristi Says:

    Ma ei pidanud päris seda silmas :) Pigem seda, et sageli on sellised “külalised” hoolimatud selle maja ja seal elanute vastu. Küllap oleks taat isegi sulle need kaardid andnud, kui oleks teadnud, milleks sa neid kasutad. Aga vaevalt on enamus selliseid maju maha jäetud niisugustena, nagu sa neid metsi mööda käies näed, eksole. Ei usu mina, et lahkujad asjad mööda põrandaid ise laiali loobivad jne.

  7. marko Says:

    Jah, nii see on. Mul on alati sellistes kohtades käies kahju neist asjust, mis minust sinna maha jäävad, sest varem või hiljem viiakse need sealt ikkagi ära. Nii on iga selline külastus väike võitlus iseendaga. Kõige hullem on muidugi see kui sellised majad leiavad üles vandaalid, kes need lihtsalt puruks peksavad.

  8. Kristi Says:

    Ma olen selle postituse peale päris palju mõelnud. Omaette. Ja eriti nende su sõnade peale, et sa ei ole päris süüst puhas. Ma arvan, et ma jõudsin enda jaoks tõdemuseni, et millal ma sellistest majadest asjade kaasa võtmist aktsepteerin ja millal mitte. Ja kuna ma silmast-silma sellist asja nagunii Sulle ei ütle siis teen seda parem siin. Ma arvan, et ma aktsepteerin Sinu puhul seda sel põhjusel, et Sina oled hoidja. Ja, et Sa raatsid (ja olgem ausad, ka viitsid) seda mida Sa hoiad ka teistele jagada. Ning et mitte mitmes kohas sõna võtta siis ütlen siinsamas ka ära, et mul on väga hea meel Sinu poolt veetud vanadpildid.net keskkonna sellise arengu üle. Müts maha!

  9. Klaus Says:

    Oskan juhatada, kes võib infot anda.
    Gerda oli seal metsavahina ja kui see ametikoht ära kadus, jäeti maja talle elamiseks. Peale Gerda surma (2001, maetud Koeru surnuaiale), elas seal veel külavaene Ants mõnda aega. Endal mõned üksikud mälestused Gerdast. Ühes kõrvalhoonetest (korstnaga) hoiti mingil hetkel ka kartuleid jm, mida mõnda aega oli vaja hoiustada. Sama hoone laka peal (võimalik, et nüüdseks alla pudenenud) on mu vanaisa kokku löödud “6 lauda”, millesse ta lõpuks ei mahtunud. Koht on armas ja metsameeste (ja -naiste) põlvkond on sealt tänaseni edasi juba mitu põlve kestma jäänud.
    Gerda kingitud õlilamp on mul siiani alles :)
    Väike unistus on ikka olnud koht kunagi enda kätte saada, uuesti äratada ja taas trepil soolapekki nosida:)
    Metskonna kaarte oleks ka huvitav taas näha, need olid tegelikult kõik ilusti ära pandud aga eks vahepeal on paharette seal siis käinud tuulamas kui maja tühi on… :(

  10. marko Says:

    Klaus, mul peaks need metskonna kaardid alles olema. Kui on huvi, siis nägemisega pole probleemi. Aga kes ikkagi infot võib anda, Sa lõpuks ei nimetagi. :)

  11. Klaus Says:

    Vabandan, sattusin oma mälestustega hoogu, koht endale sümboolne ja osa lapsepõlvest :)
    Saatsin Sulle meilile info.

Leave a Reply