Põllukivide (ebaseaduslikust) kasutamisest

Tegin hommikul pliidi alla tuld nagu ikka kui on talv ja väljas mõõdukalt külmakraade ning tulehakatuse rebisimisel jäi silma rubriik “Üks küsimus” Maaleht nr. 40 (1304) 4. oktoober 2012 väljaandest. Küsimus kõlab – Kui vaba voli on põllukive kasutada? Vastab keskkonnaametiu maavarade spetsialist Tiit Kaasik. Mõtlesin, et toksin tema vastuse siia ajaveebi ümber kuna ma ise kasutan põllukive ja kahtlemata teevad seda ka teised. Siis ongi hea teada kuidas riik on selle valdkonna reguleerinud ning iga kivikest ei võigi kasutada. Hr. Kaasik kirjutab:

Põllukivide kasutamine on reguleeritud maapõueseaduse paragahvidega 59 ja 60. 

Selle alusel võib kinnisasja omanik võtta põllukive enda majapidamise tarbeks, seega ei tohi olla ärilist eesmärki. 

Kui aga kinnisasja omanik soovib kive ühelt oma kinnistult teisel viia, siis on selleks vajalik keskkonnaameti nõusolek.

Teine võimalus on see, et need kivid on juba põllumajandustööde käigus kokku kogutud. Sellisel juhul on kinnisasja omanikul või kasutusõigust omaval isikul õigus neid võõrandada või kasutada väljaspool kinnisasja, lubatud on ka müük.

Võõrandamiseks, sealhulgas müügiks on vajalik keskkonnaameti nõusolek, selle taotlemine on lihtkirjalik ja menetlus ei võta üldjuhul kauem aega  kui kaks nädalat.

Kive võib vabalt osta, vastutus kivide müügi eest lasub müõjal. Võõralt maalt, sh riigimaalt kive omavoliliselt võõrandada ei tohi.

Mõne kaitseala eeskirjas võib olla keelatud maapõueseaduse § 59 alusel materjali võtmine või muu teemaga seonduv tegevus, mistõttu peaks kaitsealal kindlasti tutvuma ka kaitse eeskirjaga.

Üldjoontes on kõik arusaadav, vältimaks kõikvõimalikke äärmusi, on seatud piirangud, mis esmapilgul sellisele väikemaaomanikule nagu näiteks mina oma 11 hektariga, võivad tunduda isegi absurdsetena. On ilmselge, et ma ei hakka küsima luba minu maale nõukogude ajal veetud ja mahakallutatud kivihunnikute likvideerimisel ka siis, kui ma näiteks lepiksin oma naabriga kokku, et ta saab need kivid mingi tasu eest. Veelgi totramana kõlab piirang kivide ühelt kinnistult teisele viimiseks, kus juures tegelikkuses võivad ju kinnistud paikneda ka kõrvuti! Pange tähele kuivõrd möödaminnes ja positiivse tooniga on on edastatud info, et kivide müügi menetlemine on kõigest “lihtkirjalik” (pole midagi lihtsamat lihtkirjalikust menetlusest) ning see ei võta üldjuhul kauem aega kui “kaks nädalat” (muidugi võib minna ka oluliselt kauem). :)

Nagu mainisin, ei saa sellises sõnastuses selgitust väga tõsiselt võtta. Samas leian, et seaduse mõte on arusaadav – kaitsta põllukivide suures koguses ja ärilistel eesmärkidel teisaldamist, sageli võõralt kinnistult. Arvestades seda kui lahkelt ollakse maal harjunud jagama aga ka kasutama riigimaadel või hooldamata kinnistutel olevaid loodusväärtusi, on sellistel piirangutel kindlasti oma mõte. See ei oleks olnud meeldiv avastus Männi kinnistut ostest leida, et kõik selle mahajäetud vundamendid on hakkajate naabrite poolt ära kasutatud. Saan ka aru kuidas mõned suuremad kivihunnikud võivad aastakümnete jooksul saanud looduse lahutamatuks osaks ning erinevate liikide elupaigaks.

Pean tunnistama, et Nahkanuial elades olen mina maapõueseadust korduvalt rikkunud, toimetades oma kiviaeda muu hulgas ka kive naaberkinnistu põllule kantud ning mahakallatud suurtest, tänaseks päevaks poolenisti maa sisse vajunud kivihunnikutest. Ühe hunniku livideerisime maaomaniku esindajaga parema põllupidamise huvides täielikult.

Ebaseaduslikult teisaldatud põllukivid Nahkanuial ©Nahkanuia

Leave a Reply