Matk unustatud metsataludesse

Kinnikasvanud metsateed, sildadeta jõed, käest lastud soosaared, peaaegu kadunud metsatalud – need oleksid eile aset leidnud matka peamised märksõnad. Eesmärgiga käia läbi mõned üksildased soosaared ja vaadata üle seal olnud taluasemed, sai see retk ette võetud. Algselt Koeru kooli matkaringi aktiivsematele poistele väljapakutud matkast võttis lõpuks osa ainult üks poiss – Kairo Sild.

Hommikul kell üheksa alanud ja kell 17 Purskava allika juures lõppenud matk sai 16 kilomeetrit pikk. Kui alustada Nahkanuia küla piiril asunud Haava talukohast, sai käidud veel Nava, Räägu, Kitse ja Käpa juures. Jõeületusi lugesime lõpuks kokku 5, rabasid millest üle kõndisime – 2. Lühidalt öeldes algas meie matk minu maja eest Nahkanuialt ja kulges edasi järgmiseid (osalt juba loetletud) punkte läbides:

  • Haava kõrtsitalu
  • Preedi jõe ületus Haava all
  • Kanamatsi raba ületus mööda vana taliteed
  • Põltsamaa jõe ületus Nava ja Põltsamaa jõgede hargnemiskohas
  • Nava küngas ja kõrtsitalu
  • Endla raba ületus
  • Sinijärve tamm ja laagriplats
  • Räägu kanal (x2 ületust)
  • Räägu talu
  • Kitse talu
  • Käpa talu
  • Põltsamaa jõe ületus Käpa talu all
  • Purskav allikas

Metsarajad olid matkamiseks kohutavad! Igal pool tohutu rohi, kohati üle radade langenud puud, muda. Sellegipoolest oli ka selline tee ilmselge õnnistus kui võrrelda neid lihtsalt kinnikasvanud lagendike või meie metsadele iseloomiku metsaalusega. Või siis paar aastat tagasi Käpa ja Kitse vahele tekkinud raiesmik. Et Kairo sel mitu korda kõhuli käis, oli mõnes mõttes normaalne aga et ka mina, täiskasvanud inimene seal liikuda ei saanud, oli liiast. Igal pool meeletu oksaräga!

Kui ma 2002 aastal esmakordselt Endlas matkasin, olid seal olemas nii mõnedki sillad. Aastate jooksul on need kõik kas täielikult või osaliselt kadunud. Haava all olnud paarist peenikest palgist ja lauajupist kokku löödud purret, millel oleme Maarjaga isegi poseerinud, pole juba ammu. Palkidest sillast, mis asub Räägust ülesvoolu Räägu kanalil, on järgi paar murdunud palki. Teine sild, mida mööda sai Kirikumäe teelt Käpale, on samuti vee ja jää poolt minema kantud.  Sinijärve tamm, mida küll ei saa sillaks nimetada, on ainsana läbinud positiivse muutuse kuid kuiva jalaga ei saa sealtki üle. Sildade puudumine meie matkarajal tuli üldkokkuvõttes siiski kasuks, sest iga jõe ületamine osutus omamoodi seikluseks.

Talukohad kaovad tasapisi. Aeg ja loodusjõud teevad oma ning seal juba aastaid tagasi lössis seisnud vared on vahepealsete aastatega pehastunud ja kohati tundmatuseni muutnud. Nava elumaja näiteks või siis Käpa hooned. Käpa ait, kus veel mõni aasta tagasi sai sees seista ehk hädapärast kõndida, on nüüd viimase vinna peal ja peaaegu kokku kukkumas.

Aga rabad on sellised nagu nad olid siis kui mina neist oma esimesed emotsioonid sain. Üle Kanamatsi raba kulgev talitee lõik on väga hästi jälgitav ning raba ise pole ka muutunud. :) Viimane käib ka Endla raba kohta aga mitte seda ületava rajakese kohta, mis juba aastate eest oli võõrale (kes me siis olime) väga raskesti märgatav. Tookord me siiski suutsime rada mööda liikuda, seekord mitte.

Positiivsele poolele jäid ka marjaleiud. Rabades leidus murakaid, millest mõned olid küpsed ja sulasid suus. Teistes kohtades leidsime näpuotsa suuruseid metsmaasikaid koguses, mida olen oma elus näinud ainult Nukitsamehe filmi alguses, kus Iti ja Kusti marju korjavad.

Teed näitas meile minu teenekas ja kevadises jões katsele pandud GPS, millele sekundeerisid tavaline Silva kompass ja Kaardikeskuse kaart. Nii kompass kui ka kaart osutusid kohati oma täpsuse ja töökindlusega asendamatuteks abimeesteks. Kompassi järgi asimuuti hoides olid tulemus tundmatut ja teeradadega maastikku läbides kohati oluliselt parem kui kepsuga. Lisaks pole GPS seadmest ja selles olevast üldkaardist mingit objekti otsides väga suurt kasu.

Kairo, minu matkakaaslane, pidas ennast üleval väga tublilt! Ma sain aru küll, et kohati oleks talle tarvis läinud pikemaid puhkepause ja ehk ka aeglasemat tempot aga ta ei virisenud. Tema suhtumist tuleb eriti kiita nende villide valguses, mis tema sissekäimata matkasaapad talle tekitasid. Pärast viimast jõeületust ja lõpuponnistust poiss ikka lonkas kohe.

Naljakat pilti nägime Sinijärve laagriplatsil. Mingil arusaamatul põhjusel oli kellelgi sinna tarvis tulla veoautoga. Kas ajendiks oli tõepoolest soov masina kasti telk üles panna või kasutati ära auto olemasolul tekkiv sile aluspind, ei oska mina öelda. Sellisel kujul väärib nähtu vähemalt minu arvates taunimist!

Igal juhul oli vähemaltr minu jaoks tegemist põneva seiklusega, milles ei puudunud ka aja- ja kultuurilugu. Kohtusin praeguseks juba “vanade tuttavatega” ja värskendasin mälu metsaradade kulgemise osas. Huvitatutele ma seda marsruuti siiski väga ei soovitaks. Meie käidud radadel liikumine pole nauding vaid väljakutse!

Rohkem pilte ja pildiallkirju vaata siit!

Leave a Reply