Äratundmine

Üht fotot NN fotoblogi tarbeks ette valmistades jõudsin ülaltoodud tulemuseni. Kuna minu oskused fotode töötlemisel on piiratud, oli saavutatu ka mulle üllatus nii kunstilises mõttes kui ka stimuleerides mõttetegevust läbi kummaliste seoste.

Mulle väga meeldib näha loodusprotsessides ja loodusobjektides seoseid inimeste ja nende maailmaga. Panen ennast sageli proovile vaadates, kui kaugele üks või teine, algselt üht konkreetset olukorda silmas pidav piltlik näide või paralleel viia võib. Teinekord olen üllatunud kuivõrd protsessid inimeste elus sarnanevad protsessidega looduses, looma- või taimeriigis.

Algsel kujul oli see foto üks keskpärane klõps Kördil kasvavast vanast, mind algusest peale võlunud õunapuust. Kiskudes foto värvidest paljaks ja tuues esile selle vana puu kogu tänase olemuse, tabas mind äkki masendav äratundmine. See, mida ma olen kirjutanud Nahkanuia logo kohta, ei tundugi nähtu põhjal olevat kuigi tõene ja mõjub pigem enesepettusena. Kirjutasin:

Nahkanuia küla tänasest staatusest räägib selget keelt külale tehtud vapp. See ”metsade taga, rabade ees, teede ristumiskohas asuv küla” on nagu võimas puu, mille juured on tunginud sügavale maapinda. Võra sümboliseerimas elujõudu ja juured kõik seda, mida kohe näha pole aga mis olemasolevat alal hoiab.

Tegelikkuses on Nahkanuia sümbol just see vana õunapuu Kördil ning kahjuks sarnaneb puu vapil sellega paljuski. Kas valik on olnud alateadvuslik? Veel mõned aastad, parimal juhul aastakümme ja puu pehkinud tüvi annab aegade raskusele järgi. Ei aita ka kõrgele tipu poole pürgiv mõneaastane võsu, mis tüve mädanedes peab samuti kukkuma. Sarnasus tänase Nahkanuiaga on hämmastav.

Vana, ühe arvamuse kohaselt isegi viikingiaega ulatuvate juurtega külast on järele jäänud vaid üks võsu, mis vaatamata olukorra lootusetusele pürgib kõrgustesse. Ja olukord on lootusetu. Nii nagu miski ei saa päästa seda puud, ei saa miski päästa enam seda küla. Ja esmakordselt tabasin ma ennast küsimas minu jaoks õiges võtmes, kaua ma siin vastu pean? Lõpuni? Kelle või mille lõpuni? Enese või maaelu lõpuni?

Seda postitust kirjutades tuli mulle meelde üks lõiguke Eduard Bornhöhe raamatust “Tasuja”. See on kohast, kus junkrud otsustavad tulla karistama Jaanust ja tema isa Tambetit mõisa orja varjamise ja kupja löömise eest. Kui Jaanus näeb oma purukslöödud peaga isa, saavad alguse sündmused, mida Bornhöhe kirjeldab järgmiselt:

Sulased appi!” hüüdis ta waljuste, ja langes kui kalju, mis mäest allaweereb, selle ratsalise kallale, kes isa oli mahalöönud. Ta hakkas raudse rusikatega mehe käewarrest ja rinnust kinni, kiskus ta raksatades sadulast wälja ja tampis jalge alla. Kangeks jäiwad teised imestades ja kohkudes, kui Kalewipoja-tegu nägiwad.
Wana Wahura jõud elas pojapoja sees ja ärkas nüüd hirmsaste ähwardades.

Romantikuna on mulle alati, eriti nooruspõlves, meeldinud mõelda “Wana Wahura jõule” teatavas isiklikus võtmes ja pigem ülekantud tähenduses kuid viimastel aastatel on lisandunud rahvuslik plaan. Eestlane ei ole paju visadusega, tema visadus on teistsugune, see kestab kaua aga kui saab otsa, siis lõplikult, just nagu see vana õunapuu, mitte ei alusta uute võsude väljaajamist. Pudeneb koost tüvi, kaob võra ning lõpuks kõdunevad maa seest juured. Viimased jäävad ehk kõige  kauemaks aga neile ei anta võimalust uuesti “ärgata”. Tingimused selleks on kadunud.

Mida me saame teha? Tupikseisus kuhu me oleme ennast rahvana mänginud, on üks parimaid võimalusi jäädvustada kunagise maaelu rikkalike tahkude säilmeid ning teha nägu nagu fotodel, raamatutes, helifailides ja filmilindil aga ka laulupidudel muudel kultuurisündmustel esitatav on päris elu ise. Aga ei ole ju. Ei ole võimalik, et surnud pikslid kannavad edasi puu elujõudu, nad saavad seda ainult meenutada.

Leave a Reply