Õhtune metssiga ja mõtisklus

Pidin ikka arvuti lahti tegema, et vahendada Nahkanuia ajaveebi lugejatele seda mitte kõige teravamat loodusfotot hetk tagasi Nipi Kõrsist mööduvast üksikust kesikust. Üldse on nende minu loodusfotodega sama lugu nagu selle ajaveebiga tervikuna, need ei ole mõeldud kvaliteetpiltidena nautimiseks vaid pigem kirjeldavad kõike seda mis siin Nahkanuial juhtub.

Täna näiteks tundus mulle pärast üht jutuajamist taas, et Nahkanuia ajaveebi mõistetakse endiselt valesti. Paljudele on see ikka veel koht, kust otsida “teravaid elamusi”. On neid, kes otsivad siit meelt magusaks tegevat kriitikat oma vaenlaste kohta ning neid, kelle jaoks on see koht, kus ajaveebnik endal igas mõttes margi täis teeb. Tegelikult ei ole Nahkanuia ajaveebi idee olnud kunagi teravate elamuste pakkumine, ärapanemine või siis intriigide kajastamine. Sest nii nagu ülaltoodud foto ei kandideeri loodusfoto nimetusele, ei ole ka Nahkanuia ajaveeb ei kohalik Kroonika ega samuti mitte Pealtnägija. Kui selline tunne aeg ajalt tekibki, tuleb leppida teadmisega, et selline tunne võib tekkida kus iganes ja kellega iganes. Keegi ei ole ideaalne.

Elus on tõusud ja mõõnad, head ajad ja halvad ajad. See on loomulik, normaalne. Kui me ühel hetkel hakkaksime meiega juhtuvat halba eirama, ütleksime sellega lahti päris suurest tükikesest iseendast. Kuidas elada pooliku “minaga”? On selge, et halva rõhutamine ei saa olla elus edasiviiv jõud aga selle tuleviku tarbeks mingis päeviku vormis fikseerimine võiks seda omal moel ju olla küll. Sellisel moel esitatud “halb” ei ole irisemine vaid juhtunu läbi kirjutamine, enesele selgeks mõtlemine, põhjendamine ja palju muud.

Nahkanuia ajaveeb on minu päevik, mida ma pean iseendale ja neile, kes tahavad teada mida üks keskmine linnast maale kolinud mees tunneb ja kogeb. See ei ole kuiv statistika aga ka mitte kontrollimatu emotsioonide tulv, pigem inimlik segu neist  mõlemast ehk asjad, mis on mulle olulised! Asjad, millest minu elu sõltub ja millele ma kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt mõtlen.

Nii nagu keegi ei otsi Nahkanuia ajaveebist laitmatult vormistatud loodusfotosid, ei maksa siit ka otsida mistahes tõde asjade kohta. Nahkanuia ajaveeb on nagu see udune siga udusel taustal. Ta kajastab mingit olukorda aga teeb seda teatud tingimustel ning olemasolevate võimaluste piires. Kui valgusolud seda ei luba, liikuvast loomast head ja teravat ülesvõtet teha ei saa. Sama on Nahkanuia ajaveebiga. See mida ma siin kajastan on mingis mõttes nagu pooltõde ja enne seisukohtade võtmist tulge ja vaadake sündmuspaik ise üle. Mina ei hammusta ega jookse ära.

3 kommentaari to “Õhtune metssiga ja mõtisklus”

  1. vd07 Says:

    Ma arvan, et sinu ajaveeb on just nii hea ja inimlik, et käib yle riigi-, rahvus- ja mis iganes kunstliste nöudmiste piiride. Olen mitmeid kordi omaette nentinud, et “kyll kirjutab mönusalt”.
    Aga, ma kujutan ette, pole lihtne elada maakohas. Selle sihemise kultuuriga on need asjad nagu nad on. Vöi mistahes muul maal kylayhiskonnas. Vaata vöi neid briti seriaalegi – päris elulähedased, on ju? Intriigid ja ärapanemised; totud ja tarkpead joonistuvad selgelt välja.
    Linnas saab suhelda oma sotsiaalsesse gruppi kuuluvatega ja jätta muu maailm kahe silma vahele. Maal see väga hästi ei önnestu. Keskmisest erinev saab kiirelt sildi kylge. Ja nönda edasi.

    Aga tegelikult ma tahtsin hoopis kiita pilti. Parem, kui siil udus! (ja see on suur kiitus minu poolt).

  2. marko Says:

    Hästi öeldud:

    “Linnas saab suhelda oma sotsiaalsesse gruppi kuuluvatega ja jätta muu maailm kahe silma vahele. Maal see väga hästi ei önnestu.”

    Püüan sageli endale maa ja linna erinevust sõnastada ja see siin on üks täpsemaid selle erinevuse sõnastusi.

  3. Imbi Says:

    Foto hakkas esimesest pilgust väga meeldima.
    Tunnetasin midagi ühist selle üksikult toimetava kesikuga (kusjuures enne teksti lugemist, kus oli sama öeldud Nahkanuia ajaveebi kohta).
    Olen samasugune udus sumaja. Võib-olla teen loomale üldse liiga, sest tema teab kindlasti, kuhu tahab minna ja hommikuks jõuda. Minul paraku pole alati õiget otsustusjulgust ja suunataju :)
    See on “tõeline” foto. Mõjutab inimese tundeid ja mõtteid veel tükk aega, nagu hea film või raamat. Tuletab meelde, et oleme osa loodusest ja koputab südametunnistusele, mis omakorda peaks meid natuke paremaks ja targemaks muutma.
    Markole palju jõudu ajaveebi vedamisel, meie kõik toetame Sind!

Leave a Reply