Neli kopikat aastast 1762, kiik ja sead

Aitäh Svenile ja Helgile! Eriti Svenile, kes on alates eilsest Nahkanuia aukodanik. Sest kujutage vaid ette! Sven kõnnib meie aias, kummardab ja võtab maast üles 1762 aasta neljakopikalise vaskmündi läbimõõduga 35 mm. Münt lebab rohukõrte vahel maapinnal! See kõik näis nii lihtne, et mul tekkis kahtlus, kas ta mitte ise seda mulje avaldamiseks sinna ei sokutanud.

Viimatiöeldu oli mudugi nali, sest tegemist on juba teise Nippi elumaja juurest leitud mündiga. Esimese mündi leidis Sander Murumets, kes mul aitas maja vundamenti lahti kaevata. See pärib aastast 185? ja tuli välja maja idaküljelt, kaminatoa akna alt. Ilmselt jõudis ka Sveni leitud münt tee maapinnale sellesama vundamendi lahtikaevamise käigus ning jäi õnnekombel kenasti leidjat ootama.

Muidugi viivad sellised mündileiud mõtted Nahkanuia kõrtsile, mille järgi Kõrsi oma nime sai (Nippi on hilisem nimi ja see on pandud Aleksander Saksbergi poolt 20. sajandi alguses). Samas ei saa praeguste andmete kohaselt kahte leitud münti kõrtsiga siduda. Sest nagu mulle rääkis Toivo Saar, Kõrsi perepoeg, olevat tema vanavanaisa Aleksandri sõnade kohaselt kõrts paiknenud praeguse aida taga, mitte elumaja kohal. Samas kinnitavad sellised leiud vähemalt asustuse pikka ajalugu Nahkanuial.

Mõlemad mündid on hetkel minu käes ja saavad ühel kenal päeval osaks Nahkanuia muuseumi (praegu ainsatest) eksponaatidest. Aitäh leidjatele, kes mündid mulle üle andsid!

Kui jätta mündileid kõrvale, oli päev ka muidu toimetuste ja sündmusterikas.

Nahkanuia küla ainus kiigepuu sai kiige. Kuna pühapäeva hommikul kasutusvalmis lastekiike kaubandusvõrgust leida ei õnnestunud, muretsesime vajaminevad detailid kiige tegemiseks JTÜ Ehitustarvete kauplusest: 6 meetrit ketti, neli kruvi põhimõttel kinnituvat konksu ja kaks karabiini. Istumisaluse meisterdasin ketaslihvijaga kiiresti vanast palgijupist. Tulemus sai selline nagu alloleval pildil näha ja täiesti kasutuskõlblik.

Sveni ja Helgi abiga sai kiirelt ära koristatud viimane osa Kördist. Vedasime oksad lõkkeplatsi juurde ja põletasime. Nüüd on vaja küttepuudeks saetud pakud Kördilt Nippile toimetada, lõhkuda ja riita laduda.

Päeva lõpetas jalutuskäik Tambule. Maarjal oli plaan kullerkuppe korjata ja minul lisaks külalistele ümbruskonna tutvustamisele veel lootus näha metsloomi. Tambul polnud peale meie ja lindude kedagi aga tagasiteel nägime Seljamäe talu juures lagendikku ületavat seaperet, emist ja põrsaid. Minule oli see esimene kord sigu näha, mis siis et kaugelt. Lisaks kinnitas see Kalju väidet, et Tambu ja Muusikuse vaheline metsaäär on tõepoolest sigade paradiis kuhu seapered õhtuhämaruses üksmeelselt sammud seavad. Sven tegi seaperest paar kiiret klõpsu aga võite isegi arvata, et loodusfoto auhinda nende eest ei saaks. Minu sõnade kinnituseks aga on neist (peaaegu) et küll, seda vaatamata sellele, et põrsaid võib juuresoleval fotol ainult aimata.

Ahjaa, naabrimees Liivo tõi mulle õhtul mõnikümmend kuuseistikut, mis neil endal istutamisest üle jäid. Otsustasime need maha panna krundi põhjapiirile.

Leave a Reply