Jaanipäev 2009

Ongi pikad pühad läbi ja minul pärast kahepäevast pidevat väljasviibimist võimalus jälle arvuti taga postitusi kribada. Õnneks on, millest kirjutada … õigemini, mida näidata.

Üldiselt kõike kokku võttes võib öelda, et tegemist oli viimase aja ühe asjalikuma perekondliku koosviibimisega. Kohal olid kõik kõige lähedasemad pereliikmed, ilm oli päikeseline nagu koosviibijate tujugi. Sõime, istusime, sõime ja õhtul tegime Jaanituld. Sekka sai sporditud ja isegi ujumas käidud.

Rahvas kogunes juba eile lõunal. Kohale tulid minu ema ja õde perega, Maarja ema-isa koos õe ja õepojaga. Kokku sai meid 12. Ülesanded jaotusid ootuspäraselt või oleks õigem öelda traditsiooniliselt: ämmad hoolitsesid koos emadega kõige väiksemate eest, poisid tegelesid teineteisega või siis suutsid endaga tegelema sundida mõne täiskasvanu, naispere valmistas rohelise toidukraami ning õemees oli grillmeister.

Et kahe päeva pildid on kenasti minu veebialbumisse üles laetud kõigile vaadata ja hinnata, ei hakka ma neid postituse pikkuse ja kompaktsuse huvides eraldi siia lisama. Võib olla mõned üksikud, mis väärivad tausta tõttu esiletõstmist või selgitamist.

Nagu tavaks on saanud, on meie lastega koosviibimised üpriski spordilembesed. Mängitakse kõikvõimalikke olemaolevaid ja vastleiutatud sportmänge. Seekord meenuvad mulle pentang, jalgpall, frisbee, (muru)tennis, batuudil hüppamine ja maadlemine, kullimäng, jalgrattasõit, ujumine, õhupüssiga täpsuslaskmine, tuulelohe lennutamine, ei puudnud isegi veesõda. Eraldi tahaks esile tõsta meeskondlikku jalgpalli ja täna toimunud maadlusmatsi.

Jalgpallis osales kaks meeskonda, millest ühes olid vanaisa Jaan ja poisid, teised Marko, Kimmu ja Laura. Nagu võiski arvata, kaotasid viimased 9:4.

Maadlusmats toimus vanade rivaalide, Meryli ja Marko vahel. Piltidelt võib tunduda nagu oleks kaotajaks jäänud Marko aga nii see tegelikult siiski polnud. Dzentelmenina andsin ma võidu daamile.

Kuigi ilmad olid ilusad, oli tuult ja varju rohkem kui ühelt ilusalt suvepäevalt seda oleks võinud. Samas ei takistanud see kõik meil veemõnusid nautimast a) aias, kus lastele sai voolikust tehtud veesõda; b) Preedi jões, kus käisime ennast karastamas õetütre ja õemehega ning c) Väinjärves, kus täna hommikul olime lisaks kahele tüdrukule ainsad külastajad. Teel Preedi jõele juhtus ka lustakas vahejuhtum Marko ja poriloiguga. Õetütre heameeleks panin oma pildialbumisse üles seniavaldamata video temast suplsatamas kahel korral Väinjärve jahedatesse voogudesse.

Muidugi tõttasin ma ürituse sisust rääkides sündmustest pisut ette ega rääkinud sõnagi Jaanipäevaks tehtud ettevalmistustest ja kohast, kus koosistumine toimus. Ettevalmistustest ehk kõige massiivsem oli Nahkanuia kõigi muruplatside pügamine. Et kõik oleks täiuslik, sundisin ma ennast isegi mesilaste petmiseks mõeldud maskeerimisülikonnas Abrami kinnistut niitma. Kördi, kuhu ma valmistasin ette lõkkekoha aga lausa säras oma elegantse siilisoenguga.

Enamuse ajast veetsime sellegipoolest maja põhjaküljel asuval muruplatsil, kuhu on püstitatud ka suur valge telk, veetud batuut ning toodud istumiseks kaks lauda koos vajalike pinkidega. Sealsamas oli ka grill. Koht nägi välja selline:

Ja selline nägi läbi kaameraobjektiivi välja õhtune idüll Kördil. Suure saare all, kus on lõkkease, küpsetasime “aslõkki” nagu Mati ütleb ja vaatasime jaanituld. Lõkkematerjaliks olid seekord elumaja eest möödunud suvel lammutatud suveköögi pehkinud palgid, millest ladusin kena klassikalise püramiidi. Tahaks seda ka näidata aga tänu vägisi pildile kippujatele saan lõkkest näidata ainult seda osa, mis minu õe õla tagant paistab. :)

Kindlasti tasub mainida ka seda, et öö veetis meie lõbus seltskond suuremas osas telkides. Hoolimata sellest, et Maarja vanemad ja õde lahkusid, tuli meil püstitada kolm telki. Üks õemehe jaoks, kelle norskamise saatel ei pidavat ka kurt magada saama (huvitav, kas Ervita omad ikka said sõba silmale?), teine Kimmu ja minu ema jaoks ning kolmas meile Matiga. Maarja, Matilde, Meryl ja Tommy magasid toas. Otsus oli õige, sest öö oli vaikne ja soe!

Ülejäänut näete minu PicasaWeb pildialbumist kas siit või siis postituse algusesse lisatud pildiseeriast. Öeldakse ju et “üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna”. Mul on Jaanipäev 2009 albumis 96 fotot ehk seega vähemalt 96 000 sõna. Selge see, et nii pikka postitust ei viitsiks keegi läbi lugema hakata.

Leave a Reply