Soosaare talu

Soosaare talu asus Preedi mõisa territooriumil, olles ilmselt üks piiritaludest vastu Norra mõisa piire. Kaldun arvama, et algselt jäi see talu Rõhu külla kuigi hiljem hakati sellest rääkima kui Metsanurga küla talust. Tegemist võis muidugi olla ka esimese vabariigi ajal toimunud muudatusega pärast mõisamaade jagamist asundustalude kruntideks ning võimalikku külapiiride nihutamist. Seda tahku püüan ma aja jooksul uurida.

Väikese meeldetuletusena lisan Kalle Krooni poolt tõlgitud jupikese Järvamaa 1686-89 Järvamaa adramaarevisjonist, mis ühes minu varasemas postituses nägi koos kaastekstiga välja nii:

Norra poolt vaadatuna on samal ajal olukord järgmine: “ei kolme põllu- ega heinamaad ei saa suuremaks teha, sest ühest küljest piiravad Udeva mõisa maad, teisest küljest aga Preedi mõisa Rõhu küla maad. Lk. 661p-662: “och stöter genast wijd Sitzska gebietet emoot byn Reho…tredje akern.. eij heller här till giöras nagon ny aker emedan denne lotte är strax wijd et morast och bemelte byn Reho belägen.

Niisiis, Norra mõisa põllud asusid kohe vahetult vastu sood ja Rõhu küla. Norra mõisa alla kuulus tollal vaid kaks küla – Jõeküla ja pool küla Liusverest (Luisverest), teine pool Luisverest kuulus Preedi mõisale. Liusvere küla oli sel komber eraldatud (avsöndrat) kaheks (lk. 665-666).

Kui vaadata vabariigiaegseid katastriandmeid, kuulub Soosaare talu Nr. A-110 (pinnaga 18.4 ha)  Tiitus Adalie’le, kes päris selle oma vanematelt Hans ja Eliisabeth Sandrakilt. Hans Sandrak oli perepoeg, kellele jätsid talu vanemad. Eliisabethi neiupõlvenimi oli Piilbaum. Adalie elus olev tütar arvas, et tegemist on põlistaluga, millele võiks viidata talu suurus ning hoonete rohkus võrreldes teiste läheduses paiknevate taludega, mälestused oma vanavanematelt ning miks mitte ka talu nimi.

Adalie, sündinud 1905, lahkus oma kodutalust alles aastal 83, olles 78 aastane. Talu jäi tühjaks ning rüüstati kohe peale elanike lahkumist. Hooned lagunesid ja kadusid.

See on laias laastus see, mis mul õnnestus täna Soosaare kohta teada saada. Pole just palju aga mitte ka vähe. Lisaks mitmed taluvaated, mida tahan siinkohal lugejaga jagada. Esmalt talu asukoht kaardil (allikas: Maaameti kaardiserver).

Vähemalt fotodelt vaatab Soosaare vastu imekauni kohana. Kui detailidesse süveneda, torkab muidugi tänapäeva inimesele silma, et euronõuetele ei vasta miski aga kes tollal neid teadis ja nõuda oskas. Pererahva kohta on teada, et nii Adalie kui tema (vana)isa (või oli isa!?) omasid märkimisväärset kunstimeelt ning tegelesid käsitööga. Esimene maalis ja tegi rätsepatööd, teine puusepatööd. Rüüsatud majagi oli täis pererahva enda tehtud mööblit.

Alljärgnevalt fotod koos lühikeste kommentaaridega. Jäägu need siin meenutama veel üht kadunud Koeru kihelkonna talu ja selle elanikke ning olgu seemneks teistele samasugustele postitustele kas siin või mõnes teises ajaveebis. Samad fotod avaldan aja jooksul vanadpildid.net keskkonnas. Algus on juba tehtud.

Alustame pererahvast. Alloleval fotol võib näha Soosaare talu peremeest Hans Sandrak koos oma abikaasa Betiga ja tütre Adeliega. Aasta on 1918 ja foto on tehtud Koeru fotograaf Mart Öömanni poolt.

Adalie Sandrak õppis Norra koolis ja kas seetõttu või koduse kasvatuse tõttu sai temast aktiivne seltsielus osaleja. Ta kuulus Rõhu Haridusseltsi, laulis ja näitles. Samuti päris ta oma vanematelt talu ja hoidis selle korras kõrge vanuseni. Adalie suri 1986 aastal Ervital.

Soosaare talu põhihoone nägi 1922 suvel välja selline nagu alloleval fotol. Maja ees seisavad peremees ja perenaine. Sama hoone ehitati hiljem ümber kaasaegsemaks elumajaks. Selleks lammutati fotol vasakule jääv hoone osa ning ehitati ülejäänud ümber. Suuremad ehitustööd toimusid 30ndate keskel.

Sama hoone nägi tagantpoolt välja nii. Hobusega seisab Adalie ise ja mulle tundub, et hobustega oli sellel perekonnal soe suhe. Karin, Adalie tütar kirjeldas mulle kuidas tema armastas ratsa sõita ja kuidas Soosaarelt Kingule ratsutades muda hobuse kapjade alt lendas.

Soosaare õu ja abihooned ei näinud välja vähem maalilised. Esimesel fotol on pererahvas koos sugulastega. Hobuse nimi on Maljoks, ilmselt sama loom kellega Adalie poseeris.

Kuna fotoseeria on tehtud südasuvel ehk 18 VII 1922 kuulub asja juurde poseerimine vikatite ja rehadega.

Ja lüpsikari koos peremehe ja kübaras peretütrega.

Pärast suurt sõda nägid nii hooned kui ka fotod hoonetest välja väheminspireerivana. Ilmselt on siiski põhjus fototehnikas, mis hakkas jõudma massidesse ja põhjustas massilist kehva kvaliteediga fotode tegemist. Allolev foto võib olla tehtud kuuekümnendate alguses ja sellel on “vanad” koos noortega. Adalie ja tema elukaaslase Johannese kõrval seisab esimese tütar Karin oma abikaasaga.

Johannes Ojasaar pidas Soosaarel ka mesilasi. Kuna mesilased on ka Nahkanuial, kasutan alati juhust näidata mille sees on mett erinevatel aegadel valmistatud.

Huvitav fakt minu jaoks oli veel teada saada, et seesama fotol olev Johannes Ojasaar töötas mingi aja ka Vardja veskis möldrina.  See toimus pärast Ehrenbuschide pere küüditamist ning veski omanikku pakkuminekut Lõuna-Eestisse. Töö möldrina jäi lühikeseks, sest juba 1949 tuli toonase kolhoosi esimehe Endel Lillemaa palvel Vardjale elama ja töötama August Bremet oma perega, kes jäi sinna 60nda aastani.

Soosaare talu elanike seosed Nahkanuia rahvaga olid tihedad. Peamiseks põhjuseks oli kindlasti sugulusside, sest Soosaare Beti ja Kõrtsi Elviine olid ju õed. Külas käia polnud kaugel ja küllap seda tehtigi tihti. Hiljem veel ka koduväi Johannese ametikoht Vardjal. Igal juhul oli üsna haruldane kuulda, et Nahkanuia kõrvalkülas elanud tüdruk, praeguseks eakas proua, siinsetest taludest nii palju teadis. Kõige suurem tänu siiski fotode eest, mis minu jaoks on äärmiselt kõnekad ja olulised!

Lõppu veel üks värviline foto Soosaarest, mis sobib kenasti postitust lõpetama. Hobused kuuluvad endiselt selle talu elu juurde.

2 kommentaari to “Soosaare talu”

  1. Hillar Ümar Says:

    Minu sõnum ei ole küll otseselt seoses teemaga aga hiljuti juhtus mulle kätte Johannes Reinthali raamat “Mahtra sõda”, 1923 (Talurahva rahutustest Põhja-Eestis teise maareformi teostamise puhul) ja seal, lk. 21 on kirjas järgmised read:

    1816. a. seadus andis talurahwale küll õiguse liikumata varanduse omandamiseks, aga see õigus jäi surnud täheks, sest esiteks polnud talupojal kapitaali selle õiguse teostamiseks, teiseks ei avaldanud mõisnikud vähematki kalduvust talurahvale maid müüa. ESIMENE TALUKOHT EESTIMAAL MÜÜDI PÄRISEKS ALLES 1851. A., SEE OLI NIMELT VÄINJÄRVE MÕISA JÄREL OLEV SANDHOFI TALU.

  2. marko Says:

    Ülle Tarkaineni sõnul toimus esimene maaostutehing Järvamaal Koeru kihelkonnas aastal 1850, kui Madis Tuglas ostis Väinjärve mõisalt Sandhofi nimelise maatüki. Vaata postitust Konverents-seminar „Küla ajalugu – uurimisest raamatuni”.

Leave a Reply