Tänulikkus tuleb maa seest

Möödunud pühapäeva hommikul vigastasin kiviaeda kive tõstes tõsiselt selga. See tähendas valede liigutustega kaasnevaid äkilisi valusööste, piiratud liikuvust aga ka võimalust jälgida XI noorte laulu- ja tantsupeo kulminatsiooni. Seda pidu on kõikjal meedias kiidetud taevani ja tuleb tunnistada, et olin ka ise teatud esitusi kuulates pisarateni liigutatud. Kahjuks paari südamliku ja sügava sisuga laulu ning korraldusliku poole laitmatu vormistuse tunnustamisega minu vaimustus ka piirdub. Ma ei suuda ka parima tahtmise juures näha meie laulu- ja tantsupidudes kultuuri edasikandvat või taastavat jõudu.

***

Hiljuti leidsime Matiga Kördil kasvava igivana õunapuu õõnsusest linavästriku pesa. Vanalind lendas ära, jättes pessa 5 ilusat ja kirjut muna. Paar päeva hiljem olid munad samas kohas aga vanalindu ma enam ei näinud. Olin pisut mures, sest kartsin, et vanalind ei naasnudki pärast meie esimest käiku pesale ning uskusin koorega kaitstud linnulooted hukkunud olevat. Aeg pidi näitama, kas mu kartused on õigustatud või mitte.

Minu arvates on kultuur paljuski nagu see meie leitud linnupesa munadega. Pilk pessa näitab, otsekui oleks kõik loomulikul viisil korras kuid meil puudub igasugune võimalus seda kontrollida. Muna näeb ju ühtviisi välja nii elus kui surnud linnulapsega.

Linavästrik haub oma mune 13 päeva. Kui munad on pesas pikemat aega, on see tõenäoliselt hüljatud. Need munad, mis minu näites kultuuri sümboliseerivad, on pesast lausa välja võetud ja koju viidud. Ema kehasoojust asendab steriilne karp või sahtlinurk, kuidas kus. Kuid et muna näeb välja nagu muna ikka, ei väsi nende omanikud lootmast, et kunagi tuleb sealt välja ilus pisike linavästrik! Mulle tundub, et eestlane petab ennast samamoodi. Laulupeo muna eluandev sisu on ammu kadunud, jäänud on vaid kest ehk pidu ise ja on aja küsimus, millal see habras koor jäädavalt puruneb.

Meie poolt leitud linavästrik ja tema viis muna leidsid “auväärsema” otsa. Kolmandal korral tulles leidsin ma puu alt mõned suled ja puuõõnsusest tühjuse …

***

Mõni aeg tagasi torkas ühes söögikohas silma hea välimuse ning stiilse riietusega motikamees, kes oma nahkse jaki all kandis musta särki kirjaga Eesti Leegion. Ilmselt peeti silmas Eesti SS-leegioni (Estnische SS-Legion), mis oli Saksamaa Relva-SS väeosa augustist 1942 – maini 1943. Maist 1943 muudeti väeosa Eesti Vabatahtlike SS-brigaadiks (Estnische SS-Freiwilligen Brigade). (Allikas: Vikipeedia)

Korraga sai mulle selgeks, kuivõrd suured ja tõsised muutused on poole sajandi jooksul toimunud eestlaste mõtteviisis. Need mehed seal Eesti Leegionis võitlesid millegi käegakatsutava eest! Üldistatult küll oma riigi vabaduse eest kuid sellel riigil oli enamikule neile ka selge mõõt – kodutalu kusagil Eestimaa metsade ja laante vahel. Nemad ei kandnud särki kirjaga Lembitu või näiteks Tallinna kooliõpilaste pataljon. Neile ei olnud vabadus sümbol vaid reaalsus!

Meile seondub vabadus sageli sümbolitega. Meil pole ju midagi kaitsta! Puudub oma haritav maalapp, seos maa ja selle eest hoolitsemisega. Mulle on võõras, kui kodumaa armastusest räägivad inimesed, kes elavad ise võõrsil või siis need, kes haruharva kivilinnadest maale satuvad. Minu jaoks ei ole massiüritusel toimuv masside eesmärgistatud ja võimas harmoonia võrdsustatav kultuuri edasiviiva jõuga. Ei ole meil enam sidet selle maaga, millest laulis Siiri Sisask laulus “Mis maa see on?”

Fred Jüssi on öelnud, “vesi ei tule kraanist, see tuleb maa seest”. Minu arvates tuleb just sealtsamast maa seest kõik see, mis annab meie rahvusliku identiteedi. See on see maa, mida me “austame” lauluga ja armastame distantsilt, võõrsil leiba teenides või mõõdame autoratastel. Kuidas saab linnadesse koonduv rahvas hoida või taasluua kultuuri, mis on tekkinud hoopis kusagil mujal ja hoopis teistsugustel asjaoludel? Võimatu. Kuid nii mõeldes tundub tõepoolest loogilisena, et seekordsel laulupeol oli olemas rokikoor. Midagi enamat ei oskakski oodata.

***

Tantsupeo asemel käisin möödunud laupäeva hommikul vanavara laadal Seidlas, kohas, kus suurte rahade eest parseldatakse maha selle kultuuri viimased materjaalsed säilmed, millest samal ajal Tallinnas lauldi- ja tantsiti. Vaatasin neid ahneid kaupmehi ja kohati lambakarjana näivaid ostjaid ning tajusin esmakordselt, et ma ei taha … ei taha olla osaline selles räpases ja omakasuahnes mängus, mille jätkumisse nii mina kui ka kõik teised laadale tulijad tahtmatult oma osa annavad. Olin märkamatult jõudnud selgusele, et ma ei suuda kunagi osta piisavalt vanu asju, näitamaks üles tänulikkust selle maa ja seda harinud rahva, siinse looduse ja nüansirikka keele vastu.

Selline tänulikkus ja lugupidamine tuleb maa seest, mitte laulupeolt ega vanavara laadalt.

5 kommentaari to “Tänulikkus tuleb maa seest”

  1. Addy Says:

    Jutus on iva. Meie areng hoopis hävitab meie indentiteeti. On küll mõned, kes püüavad allakäiku pidurdada, kuid vundamendita maja ehitamine ei vii paraku kuhugile. See maja vajub kord kokku nii, nagu hooned meie ümberkaudsetes küladeski. Ilma kaotusteta pole ju võitudel väärtust. Me oleme unustanud aja, mil võis oma maast pelgalt unistada, ega oska enam vabaduse privileege hinnata. See on kurb, sest reaalsusese pole kõik nii iseenesest mõistetav kui tundub. Aga keda see huvitab? Peaasi on ikka see, et naabrimehest parem auto oleks, mis sellest, et see kuulub tegelikult pangale.
    Täiesti absurdsel ajal oleme siia ilma sattunud…

  2. Hillar Ümar Says:

    Jutus on iva. Kuid Seidla vanavara laat on minu meelest igati tervitatav nähe. Seidlas toimuv võib paista nii või naasugusena, kuid tegelikult satub materiaalne kultuur Seidla vahendusel parematesse ja perspektiivsematesse elu ja hoiutingimustesse kui ta oli enne Seidlat ja kokkuvõtteks on see turgutuseks kogu kultuurile. Seidlas liiguvad uurijaid, muuseumitöötajaid, kultuurivahendajaid jms. kes on valmis tarbima mitte ainult kuu algul, vaid aastaringselt.

    Kui tuletada meelde Eesti 10 kroonist Jakob Hurda portreega võib tekkida hulk küsimusi, mil viisil Jakob Hurt talletas materiaalset ja mittemateriaalset kultuuri. Kas kõik võtted, mis ta kasutas olid kõlbelised…? Kas need Seidla omakasuahned müüjad pole mitte meie aja Jakob Hurda kaastöölised?

  3. Veskimees Says:

    Marko kirjutab:”Ma ei suuda ka parima tahtmise juures näha meie laulu- ja tantsupidudes kultuuri edasikandvat või taastavat jõudu”.
    Mis on see kultuur mida on vaja edasi kanda?
    Ka see kui 32 000 last ja noort esinejat ja 70 000 pealtvaatajat on ilma alkohoolita rõõmsad ja pisarateni liigutatud ei räägi juba iseenda eest? Minul oli küll uhke tunne olla Eestlasena lauluväljakul. Soovitan http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=118820

  4. marko Says:

    Kui Sa nii küsid, ei lugenud Sa minu postitust hoolega.

    Ka mina olin telerit vaadates liigutatud aga pisarad ja rõõm ei ole ilmtingimata seotud kultuuriga.

    “Mis on see kultuur mida on vaja edasi kanda?” – Mis kultuuri Sa seal nägid?

  5. Veskimees Says:

    Küsimusele vastasid küsimusega aga las ta jääb. Kui kohtume eks siis arutame seda teemat edasi või tagasi.

Leave a Reply