Puude ladumine

Alustasin hommikul uue, seekord siiski vähemambitsioonikama projektiga. Eesmärgiks oli “kusagile” riita laduda juba mõnda aega tagasi halgudeks lõhutud metsakuiv. Seda pealtnäha väikest kogust andis ikka vedada, eriti veel tänases päikeselõõsas. Ladusin suurema osa puudest riita Kangelase juurde viiva teeraja algusesse. See kõva põhja peal aga võililledest läbikasvanud aluspinnas sobis puuriida jaoks ideaalselt. Eriti seetõttu, et sinna need puud ei jää. Mida suve jooksul ära ei kasuta, selle toimetame sügise poole kusagile ulu alla.

Päeval ja hiljem õhtupoole oli Maarja mulle abiks ning jutukaaslaseks. Nii edenes töö kiiremini. Vahepeal tuli isale seltsiks tütar ning siis sai küll nalja. Matildel jagub energiat kõigeks: puude toomiseks ja ladumiseks, käruga sõitmiseks, palgihunnikul ronimiseks ja minuga riidlemiseks kui ma midagi valesti teen. Sellegi poolest saime kenasti kahekesi hakkama. Matil oli päeval tegemist sõber Genriga, kes meil külas oli kuni ujumaminekuni.

Hilisel pärastlõunal kui kogu perega puude kallal nokitsesime, sai Mats kätte oma esimese saagi – muti – kelle ta kaevas välja ilmselt aida muldpõrandast. Kui Kloontruuper peale mängimise mutti söögiks ei tarbi, kõlbas see raibe Matsile küll. Küllap kadedusest, sest oma õde ta oma jahisaagile ligi ei lasknud.

Ja kui Mats oli oma etenduse andnud, jäi viimane sõna ikka meie pere kõige väiksemale aga valima häälega tütrele, kes ilmus liivakastist meie ette roosa kiivri ja ühegi kehakatteta. See oli sedavõrd naljakas vaatepilt, et me kumbki Maarjaga ei suutnud naeru tagasi hoida. Särgi ja pükste äravõtmise põhjenduseks kõlas väga ilmekate zestide saatel, et “püksid olevat liivased”, mistõttu tuli need ära võtta.

Nii saimegi riida valmis. Viimased paar kärutäit läbimädanenud halge loopisime lihtsalt tulle. Oleks kuritegu olnud nende märgade ja 0-kütteväärtusega puudega oma pliiti lõhkuda.

Leave a Reply