Talgud Põltsamaa jõel

Kuna ma olen kas ajutiselt või püsivalt kaotanud oskuse ennast rahuldaval kombel väljendada, alustasin seda postitust fotoseeriaga. Kõik need pudelid, purgid, topsikud, karbid, klaasist ja plastikust, on pärit Põltsamaa jõest vahemikus Piibe sild kuni Jõeküla. Korjasin need spetsiaalselt sellel otstarbel korraldatud ja kaua planeeritud kanuumatkal koos poeg Miko Mattise ja sõber Intsuga. Meist jäi maha pudelivaba kuid mitte päriselt puhas jõgi, sest me ei korjanud üles vähemalt kaht penoplasti tükki, mis olid lihtsalt kaasavõtmiseks liiga suured.

Mulle käib tegelikult närvidele see kuidas me siin Eestis oma talguid korraldame ja oma elukeskkonnast hoolime. See on nagu külapeo korraldamine omavalitsuse rahade eest valmistatud võileibadega. Kui väljastpoolt keegi ei lükka, kui struktuurifondid ei toeta, siis ei toimu midagi. Nagu paljud teised asjad, ei ole ka talgud jätkusuutlikud, kui need ei muutu osaks meie igapäevaelust. Kui tasuta kogu-, ühis-, kesk- või mistaheskonna jaoks töötamine ei toimu sisemisest soovist, võib selle kasutegurit mõõta vaid tükkides, tonnides või meetrites.

Teine asi mis mind tõsiselt häirib on meid ümbritsev silmakirjalikkus. Ma ei ole veel kohanud oma elus inimest, kes oleks öelnud, et temale pole loodusesse prügi jätmine tabu. Aga ometi tuleb seda sealt ära vedada tonnide ja autokoormate kaupa. Ja kuigi ükski kalamees ega kanuutaja ei jäta endast maha prügi otsagi, koguneb ca 20 km jõelõigu kohta seda terve kanuutäis. Ma ei ole nii rumal, et arvata nagu see võiks sinna tekkida iseenesest.

Kolmandaks võtke vaevaks veelkord sirvida jõkke jäetud kraami, millest suurem osa seondub alkoholiga! Ma ei viitsi hakata analüüsima, kas tegemist on talvise kalapüügi ajal tarvitatava külmarohuga või lihtsalt lollpea näpust vette “pudenenud” taaraga, selline teguviis ei ole vabandatav ja on lihtsalt vastik. Sama vastik kui need inimesedki, kes selle eest vastutavad.

Alustasime oma taararetke laupäeval õhtul kell kaheksa Piibe sillalt ja olime ca nelja tunni pärast Tammemäe künkal. Sinna jäime ööseks. Tegime tuld, küpsetasime liha ja magasime telgis. Hommikul olime jalul kell seitse ja jätkasime retke kell 8. Jõekülla jõudsime kahe paiku. Suurema osa pudeleid kogusime oma retke esimesel päeval. Ühel korral võtsime korraga veest välja 13 pudelit! Neid kogunes sedavõrd kiiresti ja nii palju, et Matil läks juba päris alguses arvepidamine sassi ning me ei teagi lõpuni, palju me tükiliselt saaki saime. Aga see polnudki tähtis. Palju tähtasm oli asjaolu, et me pidasime sellist ettevõtmist loomulikuks!

One Response to “Talgud Põltsamaa jõel”

  1. Hillar Ümar Says:

    Selline ettevõtmine on üsna hele kõrvakiil massiteadvusele, mis kostab kaugele… … isegi tuulise ilmaga.

    Asulas elades olen täheldanud seaduspärasust, et kui ma tee äärest muru ei niida, siis möödujad ei loobi sinna kommi ja jäätisepabereid ega tühje suitsupakke. Niipea kui ma seda teen võin kindlapeale järgmisel hommikul sealt mitu prahti leida. Nõnda on minule jäänud arvamine, et kui ümbrus on ilus, siis osa kaaskodanikest soovib selle , millegi minule nähtamatu tasakaalustamiseks, tingimata korratumaks muuta.

    Looduskaitse aladal paistab see trend eriliselt silma. Seepärast on ka mõistetav miks osadel looduskaitse aladel pole inimeste viibimine tervitatav.

Leave a Reply