Kõige turvalisem koht maamunal

Nagu lubatud, tuleb siit lugu hommikusest vahejuhtumist Nahkanuial, millesse tuli lõpuks kaasata ka politsei.

Hommik, istume Maarja ja vastärganud Matilde Meelimariga köögis ja naudime hommikusööki kui Maarja märkab Rõhu poolt suurel kiirusel lähenevat Fordi. Kangestume mõlemad hirmust, kas sõidab ketist läbi või mitte, mis, kui hästi järele mõelda, polegi nii lihtne. Tee on kruusane, suhteliselt auklik, taamal elumaja, värav on selgesti näha ja kui mitte arvestada seekord värava taga parklas seisvat musta kalamehe autot, ka siltidega tähistatud. Kõik see kokku võiks manitseda tulijat ettevaatlikkusele. Aga ei, ketist sõidetakse täisvaardil läbi.

Torman koridori ja otsin kiiresti riideid selga. Kõik on kadunud, ka binokkel, millest palun Maarjal vaadata masina numbrimärki juhuks, kui meil ei õnnestu juhiga rohkem kohtuda. Viimasel ei näi olevat soovi isegi mitte autost välja tulla ja kahjustusi vaadata. Kett, millest tulles õnnestus “alt” läbi sõita, tagurdatakse puruks. Paaniliselt riideid selga ja jalavarje jalga sikutades kuulen Maarja kommentaari, et tagurdamise käigus jäetakse jäljed ka värava taga seisvale Mitsubishile. Kui autovõtmetega loetud hetke pärast välja jõuan, pole sõidukist jälgegi.

Rõhu ristis on õnneliku juhuse tõttu keegi postist värskeid lehti toomas ja ma saan teada, et huligaan võttis suuna Preedi peale. Sõidan järele, valides tee peal 110. Kuni ma oma asukohta ja juhtunut kirjeldan, jõuan järele ka Fordile, mida märkan eespool Preedi jõe silda ületades. Masinale sappa asudes vilgutan tulesid. Politsei ootab toru otsas. Teistkordsel vilgutamisel jääb masin seisma ja 110 aseta toru hargile lubadusega saata patrull.

Kõik sujub õnneks rahumeelselt. Siitsamast Koeru kihelkonnast pärit nooruke autojuht, kelle masin mulle ausõna peal näib koos seisvat, võtab süü omaks ja jääb koos minuga politseid ootama. Tal pole lube, ta on Seire Mati “vana tuttav” ja ei teadnud kuhu ta Vardja teed mööda oleks pidanud jõudma. Mees, või oleks õigem öelda poiss, pole pealtnäha purjus, autogi on väidetavalt oma.

Preedi karjalautade juures tibutavas vihmas oodates ja kaelustuvide huikeid kuulates möödub 40 minutit, siis on patrull kohal. Koos võtame suuna Nahkanuiale, kus vahejuhtumi kohta võetakse minult selgitused, koostatakse liiklusskeem ning ilmselt midagi ka päevakangelasele. Vaja on jõe äärest tagasi kutsuda kalamees, õnneks on mul tema number, ning anda ka talle garantii, millega minna kindlustusse raha hagema. Keegi pole õnnelik, ooper missugune.

Minu jaoks lõpeb ca kell 7:20 alanud ralli 9:00, kui võtan suuna linna poole, kuhu oleksin pidanud hakkama sõitma poolteist tundi tagasi. Tallinna sõites mõtlen kalamehe peale, kes omast arust jättis masina kõige turvalisemasse kohta maamunal …

Leave a Reply