Ilus

Tambu põld on pärast vähemalt nädal kestnud lakkamatut tööd saanud hoopis teise väljanägemise. Minul on selle kohta ainult üht öelda – ilus.

Millegipärast on mulle olnud alati vastumeelne mõte eluhoonete vahetus läheduses olevast põllust. Võib olla on see tekkinud minu eelmises elus linnamehena, vaadates keset lagedat seisvaid hoonekomplekse, mille ümber mustendab värske künd. Üksõik kui maarahvaks me ennast ka ei pea, see ei ole minu arvates päris õige lähenemine. Kõik peab olema. Natuke puid, natuke õueala, sekka õuna- ja marjaaed ning siis põllud, heinamaad, karjamaad. Kõike!

Aga Tambu põllust tunnen ma siirast rõõmu. Ma ei tea isegi miks! Kas seetõttu, et vana Tambu talu maa on taas üles haritud? Kas seepärast, et nii on esteetilisem? Või hoopistükkis põhjusel, et kõik see muutumine toimus minu silma all ja klassifitseerub omamoodi väikeseks imeks?

Sellised muutumismängud on Nahkanuial saanud minu lemmikmängudeks. Vahest avastan ennast taas tegemas midagi, mis mulle otsest kasu pikemas perspektiivis ei anna aga küll mingit seletamatud naudingut antud hetkel. Olgu selleks siis vana vundamendi puhastamine, võsastunud maatüki korrastamine või muruplatsi ettevalmistustööd. Vaatad selja taha ja näed tulemust. See on nagu narkootikum, mis kutsub uuesti ja uuesti kogema. Kuni ühel hetkel märkad, et oled korrastanud liiga palju.

Meil on juba niidetud Abrami plats, mis seisis möödunud aasta samuti “söötis”. Lastega korrastasime seal mesilasehirmu trotsides ka neli mustsõstrapõõsast, mis kahe lõigatud õunapuuga annavad välja miniatuurse viljaaia mõõtmed. Niitsime ära Kördi ning riisusime kokku oksad. Eile õhtul toimetasime maja ees, kus tahame ära siluda veel ühe tükikese heinamaad, kuhu sai möödunud aasta teeteo ajal toodud pisut mulda. Ka see saab olema ilus!

Leave a Reply