Uudiseid Rogosi mõisast

Tahan teiega jagada üht üsna teravat emotsiooni, mille sain täna Rogosi mõisas koolitusel viibides. Rogosi mõis asub Ruusmäe külas, Haanja vallas ning mõned päevad tagasi algasid selles vallale kuuluva mõisa ühes tiivas taastamistööd. Paljakskistud seintel tulid nähtavale mõned päris vanad seinamaalingud, millele üks meie grupi liikmetest tähelepanu juhtis. Selgus, et nende päevavalgele tulekuga polnud keegi arvestanud ja vallal on plaanis kogu lahtivõetud tiib taastatada parimaid kaasaegseid ehitustavasid järgides ehk siis kipsiga kattes. See aga tähendaks nende haruldaste maalingute kadumist ja võib olla isegi hävimist. Eduka selgitustöö tulemusel suutis meie koolitaja, kohalik inimene ja vallalt Rogosi mõisas ruume rentiva ettevõtte omanik, käivitada kahe päeva jooksul diskussiooni nende maailngute säilitamiseks ja eksponeerimiseks. On isegi lootus, et tema ettevõtmist saadab edu!

Samas tekkis lammutustööde käiku jälgides küsimusi veelgi. Mis saab suures hulgast taaskasutuskõlblikust materjalist, mis hoone katuse, vahelae ja põrandate lahtivõtmisel tekib. Millest käib jutt? Katusekividest, sarikatest, laetaladest ja põrandalaudadest. Põrandalaudu nägin prügikonteinerina kasutusel olevas haagise kastis. Katusekivide käsi käis paremini, need võeti korralikult lahti, laoti alusele ja ilmselt viis need keegi endale ära. Sarikad olid kenasti riita laotud kuid kas nende käsi ka paremini käis kui laetaladel, seda ma ei oska öelda. Laetalad läksid kõigi eelduste kohaselt kütteks nagu kvaliteetsele kuivale puidule kohane.

Kuna kuiva ja jämeda puitmaterjali hankimise raskused on tuttavad kõigile vanu majasid restaureerinud inimestele, läksin ma objektijuhilt küsima nende saatuse kohta. Muret tekitas juba asjaolu, et laetalad, jämeduselt ehk 25 x 25 cm ja pikkuselt 5-6 meetrit lihtsalt saeti lahtivõtmiseks ühest otsast läbi. Minu küsimusele laetalade võimaliku taaskasutuse kohta vastas objektijuht eitavalt. Ära osta ma neid ka ei saanud, sest need olid siiski “ära lubatud”. Kui ma küsisin, kas tegemist on küttepuuga, vastust ei tulnud. Seda ma küsisin mitu korda. Väidetavalt polevat selle materjali vastu suurt huvi tuntud ja talad ei pidavat samuti olema väärtuslikud, sest need olla nõukogude ajal paigaldatud! Imelik seisukoht inimeselt, kelle igapäevane töökogemus peaks juba iseenesest looma eeldused selliste väärtuste nagu seda on aastakümneid kuivanud puit, säilitamiseks. Mis tähtsust omab selle asjaolu kõrval fakt, et talad on pärit nõukogude ajast? See jääb olulisuselt alla isegi faktile, et objektijuhti majutanud soojaku ees seisis Semu Ehitus kirjadega auto.

Lühidalt öeldes, nii ma nendest taladest ilma jäingi. Taladest, mille saamisega ma ei olnud arvestanud. Selle asemel, et oma elu kellegi taastatava maja seinas edasi elada, põletatakse need toasooja saamiseks ahjus. Ja see ei ole esimene selline juhus ning ilmselt ei jää ka viimaseks. Pole just kõige mõnusam mõte päeva lõpetamiseks!

Nahkanuiale jõuan sel nädalal alles laupäeval! Kuulmiseni!

One Response to “Uudiseid Rogosi mõisast”

  1. sinine daam Says:

    kle talad läksid kytteks jah, nägin neid hiljem juppideks saetuna

Leave a Reply