Leiud kuuri alt

Nädalavahetus on jälle mööda saamas. Olgu nädalad vabad või möödugu töötähe all, on nädalavahetused ikka nagu silmapilk, alles ta algas ja juba on läbi. Homme on ju taas esmaspäev!

Eile käisime Mattisega kahekesi Paides õepoeg Tommy Tristani sünnipäeval. Ajal mil lapsed toas mööseldasid, revideerisime õemehega maja endise omaniku poolt kuuri alla jäetud vanakraami. Need asjad kuuluvad küll kokkuleppe kohaselt endise omaniku poolt äraviimisele aga kuna need on seal pikalt seisnud, viskasin kolale, milleks peaasjalikult raamatud, ka ise pilgu peale.

Leiud olid seinast seina. Kõige enam köitsid mind mõned kaardid, mis raamatute vahelt välja tulid. Kolmest leitud kaardist kõige väärtuslikumaks pean Eesti teede kaarti, mille avaldamisaastat ei õnnestu mul kindlaks teha. Tegemist on mustvalge, mõõtkavas 1:400 000 kaardiga, kuhu on peale kantud kõik suuremad ja väiksemad autoga läbitavad teed ja rajad. Ka Nahkanuia on olemas. Kahtlemata on tegemist avalikuks kasutamiseks mõeldud kaardiga esimese Vabariigi aastatest.

Sealtsamast leidsin värvilise, mõõtkavas 1:100 000 Viljandimaa kaardi. Selle on koostanud E.K.S. Kodu uurimise toimkond ja avaldanud aastal 1935. Väga suure väärtusega kaart, ainult et minu jaoks täiesti valest piirkonnast. See lõpeb kõige põhjapoolsemas punktis seal, kus algab Jõeküla. Siiski jäävad kaardile Tapiku, Tamsi, Tõivere ja veel mõned talud Jõekülast allavoolu nagu Sauga, Põdrasaare, Nigula. Tuletan lugejale meelde, et minu emapoolse vanaema isa pere oli pärit Tapikult.

Kolmas kaart võiks olla eelmisega samast seeriast aga ei ole. Väljaandja on sama, E.K.S. Kodu uurimise toimkond, aastaarv puudub. Ka siin on kahtlemata tegu väärtusliku materjaliga kodukandi ajaloo uurijatele.

Võtsin need kaardid ajutiselt enda kätte “vastutavale hoiule”, et need arvutisse skanneerida. Äkki saan abiks olla mõnele Pärnumaa või Viljandimaa inimesele.

Huvitavaid raamatuid oli ka küllaga. Näiteks A. Puschkin’i “Muinasjutud”. :) Väga mõnus ja sorav lugemine, millega seostuvad ainult head emotsioonid juba varasest lapsepõlvest. Äkki tuleb meelde!?

Aga kangur, kokapiiga,
Keisriema Pabariiga
Kadedusest sedamaid
Käsutavad alamaid
Käskjlag kinni võtta. Ise
Saatvad kirja vaenulise.
“Ei saa aru: rott või konn,
Mis su naisel sündind on;
Poeg ei tütar ta ei ole,
Vaid on imeeluk kole.

Põnev lugemine on ka kuukirja “Eesti Kirjandus” XV (1921.) aastakäigu numbrid. Kõik seal pole minu silmade jaoks aga näiteks artikkel “Lembitu surm” kujutab endas Lembitu surma asjaoludega seonduvat. Artikkel “Lembitu välispoliitika” heidab pilgu 12.-13. sajandi eestlaste välispoliitikale. Ma ei ole ajaloos mingi tegija, seepärast on tegemist vähemalt minu jaoks väärt leidudega. Tutvuda pole veel jõudnud artikliga “Linn ja küla Eestis”, mis näikse käsitlevat nende kahe erineva maailmapildi vahekorda 20. sajandi alguses.

Oli ka näiteks C.R.Jakobsoni 84 pildi ja kaardiga “Kooli lugemise raamat”, “Trükitud H.Laakmanni kulu ja kirjadega, Tartus 1906”. Tegemist on lastele mõeldud õpikuga, kus tekstid on teemade järgi ära jaotatud ning muutuvad tagapool aina raskemaks ja pikemaks. Kui ma poleks eile nii väsinud olnud ja varakult magama heitnud, oleksin Emakeelepäeva tähistamiseks Nahkanuia ajaveebis avaldanud selle F.Hasselblatt’i luuletuse (lk. 177-178):

Minu kallis oma keel,
Oh kui armas oled sa!
Oh kui ilus sinu heal,
Oh ku kenast kõlad sa!

Olin ära wõeral maal,
Wõeras rahvas, wõeras viis,
Wõerad kombed, wõeras keel,
Oh mis hale minul siis!

Waevalt rääksin rahvaga,
Nad ei mõistnud täiest mind;
Kuulsin nende juttu ka,
Oma keel, ei kuulnud sind!

Üksi taewa isaga
Rääkisin ma oma keelt,
Tema kuulis armuga,
Jahutas mu kurba meelt!

Nüüd ma jälle omal maal,
Oma rahwas, oma wiis,
Oma kombed, oma keel,
Nüüd ma olen rõõmu täis!

Rõõmsast räägin kõigiga,
Kes mind kuulwad, mõistwad mind;
Kuulen teiste juttu ma,
Oma keel, siis kuulen sind!

Minu kallis oma keel,
Oh kui armas oled sa!
Oh kui ilus sinu heal,
Oh kui kenast kõlad sa!

Nahkanuia küla nime sellest raamatust ei leia, küll on seal Eestimaa alateema all käsitletud pisut Järvamaad ja ka selle pealinna Paide tekkelugu. “Järvamaa pealinn on Paide, mille alustuseks ordomeister Konrad von Mandern aastal 1263 Paidejõe ja kolme mädajärwe wahele walgest paekiwist kindla lossi ehitanud. Sellest paekiwist arwatakse linna nini tekkinud olewat.” (Lk. 154)

Raamatuid, mis ma sealt endale lugemiseks ja uurimiseks välja korjasin, oli veelgi. Aga ehk mitte nii huvitavaid. Pole ka välistatud, et need jäävadki lugemata kui ma sealt esmasel sirvimisel midagi enda jaoks ei avasta.

Loo moraal võiks aga ikka ja jälle olla see, et ei maksa alahinnata vanaemade-vanaisade keldrites peituvaid makulatuurihunnikuid. Ja kõike, mis seal pakitud, ei maksa pakituna tulle kanda. Kunagi ei tea, mis kõik välja võib tulla ja kellele see kasulik on. Kindlasti vedeleb nii kusagil Koeru kandi keldris, kuuris või lakapealsel ka mõni Preedi ja Rõhu territoorimude ajalugu avav kaart, pilt, foto või muu dokument.

2 kommentaari to “Leiud kuuri alt”

  1. tegelinski Says:

    Kadedust tekitav vanavara :)

  2. marko Says:

    Jep, on küll.

Leave a Reply