Veest ja teest

Eilne ja tänane päev on olnud vihmased. See ajas untsu ühe vahepeal tekkinud võimaluse teha korda majaesine tee. Plaan oli tee pealmine kiht, nii umbes 10 cm, ära lükata ja vedada peale sama paks kiht kruusa või killustikku. Kohapeal on olemas ettevõte, kes sellega hakkama saaks aga erakordselt märg talv ja kevad pole selleks võimalust andnud.

Sama on teeäärsete põldude ja heinamaade sõidetavusega. Eelmisel aastal panime maha fekaalipaagi ja selle juurde kuuluva imbväljaku. Haljastustööd jäid pealetuleva talve tõttu tegemata. Nüüd tahaks jätkata aga taevast sadava vee tõttu ei ole see võimalik. Vaja oleks mõned koormad mulda ning nende laialilükkamiseks laadurekskavaatorit.

Meie juurde tuleval teel on 8 tonnine teljekoormuse piirang, mis tähendab, suured masinad ilma vallavalitsuse loata sellel üldse liikuda ei saa. Teed parandatakse harva kui üldse ja viimane kord hööveldati seda minu palvel möödunud aasta sügisel. Aga sellest ei piisa! Juba see vähene liiklus mis seal toimib, lõhub teed korralikult ning auke tekib nagu seeni pärast vihma.

Eelmisel aastal saatis Koeru vallavalitsus välja kirjad eratee avaliku kasutamise lepinguga. Nimelt selgus, et Männi kinnistut läbiv tee on eratee ja selle hooldamine eraomaniku kohus. Et seda teed parandada, läheb vaja raha. Raha eraldajaks on riik, kes aga pole valmis remontima erateid. Mina eraomanikuna aga pole huvitatud tee andmisest avalikuks kasutamiseks kui puudub arusaam kuidas, millal ja millises mahus see remont toimub. Niisamuti küsin, kelle vastutusel on olnud selle tee senine kasutus? Kalamehed, jahimehed, muidumehed – nad kõik on sellel teel sõitnud ja kasutanud kui avalikku teed. Arvan, et enne kui omavalitsus pöördub maaomanike poole sellise kirjaga, tuleks nimetatud teelõigud hea tahte märgiks ja varasema kasutuse jälgede likvideerimiseks korda teha. Aga selleks vallal raha pole ja minul ammugi mitte.

Paar nädalat tagasi tuiskas minu majast mööda Ford Escort. Aknast jõudsin vilksamisi näha kõrvalistujat, kelleks oli noor naine, millest järeldasin varasematele kogemustele tuginedes, et tegemist on nädalavahetuse lõbusõitjatega. Eelmisel päeval olin just tulnud Haavalt (talukoht Preedi jõe ääres) ja teadsin, et sõiduautoga on tee Vardjani läbimatu. Viskasin siis jope peale ja hakkasin astuma, ette teades milline pilt mulle avaneb. Nii oligi! Juba Kördilt oli kuulda mootori undamist. Metsavahele jõudes oli uudistajatel õnnestunud küll ümber pöörata aga auto ramm ja juhi oskused raugesid suures mudaaugus. Seal nad siis kahekesi sumpasid, noormees ja neiu, endal kaks väikest last autos. Auto saime lõpuks ühiste jõupingutustega välja aga sõidu motiivid jäid mulle arusaamatuks. Kas nii minnakse tänapäeval seiklema, küsimata kelletki ja hoolimata millestki?

Tee Kördilt edasi tehti korda enam vähem ajal kui mina Nahkanuiale ilmusin. Kaevati kraavid, ehitati truubid ning hööveldati. Tänaseks on truup puruks sõidetud ja tee tavasõidukiga läbimatu. “Kalevite kange rahvas” paneb proovile isikliku raua ja kohalike kannatuse. Aasta tagasi jäi Kördist paarsada meetrit edasi lepiku vahele kinni madal Mercedes sõiduauto, teel juhiga Preedi jõe äärde kalale. Ervitalt välja kutsustud ekskavaator jättis endast maha 30 cm sügavused jäljed. Juht lubas kahju hüvitada aga seda ei toimunudki.

Kes maksab kinni lõhutud tee? Vald on huvitatud tee lahtihoidmisest avalikuks kasutamiseks aga ei ole valmis selle eest maksma ega suuda tagada järelvalvet. Sõitjaid ei huvita minu ja teiste eraomanike huvid ja investeeringud tee korrashoidu. On ainult valmisolek (tasuta ja vastutamata) kasutada. Lahendus on olemas ja selle realiseerumisel maksavad eelkõige vastutustundlikud juhid. Praegu, märjal ajal on olukord eriti kriitiline. Paraku puudub paljudel tulijatel tahe seda olukorda mõista.

NB! Tee millest ülal on juttu, on umbtee ja lõpeb 2 kilomeetrit pärast minu maja Preedi jõe kaldal.

Leave a Reply