“Tugevate tee”

Mida kõike ei pea koduloo uurimise nimel! Nimelt laenutasin eile Järvamaa Keskraamatukogust Egon Ranneti raamatu “Tugevate tee” ja lugesin selle ühe jutiga läbi. 368 lehekülge sulaselget jama! Raamatu tiitellehel on küll öeldud, et tegemist peaks olema “olustikupiltidega ühe perekonna elust” aga tegelikult ülistati selles lihtlabaselt nõukogude võimu.

Raamatu laenutamise põhjuseks oli asjaolu, et tegevus selles toimub 3/4 ulatuses Udeval, mis on omal ajal olnud Preedi naabermõis. Vaatamata sellele, et tegemist on ilukirjandusliku teosega, lootsin raamatust leida vihjeid ja viiteid Nahkanuiale ja seal elavatele inimestele. Ja see ka õnnestus. Üks raamatu traagilisemaid sündmusi, peategelase Jaan Piibelehe mõrvakatse “hallparun” Kuustalu Jassi poolt leiab aset kui kangelane on kaaslasega teel Preedist üle raba Nahkanuia külla.

Umbselt rohtukasvanud kitsal jalgteel, mis nagu hiigelussi rada soomätaste, põõsaste, pisikeste puunässide ja turbaaukude vahel lookles, sammus Piibe Jaan noore seltsimehega, kes kandis käe otsas tugevasse pruuni paberisse keeratud kandlist pakki.

Jaan armastas tihti vallas ringi liikuda. Harilikult küll mootor- või jalgrattal, aga täna sõitis ta juhusliku autoga Preedile, otsustas Preedilt jalgsi üle raba Nahkanuia külla minna ning sealt, kui jutud räägitud, üle Norra Udevale põigata. See käik tuli teiste käikude vahel tingimata ära teha, sest eile oli üks naine, kelle nime Jaan unustas küsida, teda telefoni kaudu Nahkanuiale kutsunud. Sealsetel olevat heinatööd hiljaks jäänud ja kõigil kiirus peal, aga mitmed asjad ootavad esimehe otsust. Jaan ütles, et ta on järgmisel päeval Preedil ja tuleb sealt siis Nahkanuiale.

Pakiga noormehe Ruusamäe Oskari sai Jaan endale juhuslikult teekaaslaseks. Oskar oli noor aktivist, kes Jaanil mõningi kord aitas kiireid asju õiendada. Seekord, kuuldes, et Jaan üle Preedi otse Nahkanuiale läheb, ronis Oskar, kellel kah sinnakanti asja oli, oma raske pakiga kohe autokasti, ja nüüd sammusid nad kahekesi rabateel.”  (lk. 130-138)

On ka teine viide, mis samuti on seotud metsavendadega. Seal tabavad bandiite jälitavad vaprad töölisklassi esindajad, eesotsas Udeva sovhoosi direktor Lambakahar’iga, metsateel liikuva naise, kes hiljem osutub ühe põgeneva bandiidi abikaasaks. Et ennast sovhoosnikute käest välja keerutada, valetab naine end minevat Nahkanuiale (lk. 346).

Nagu arvata võib, on selles raamatus kõik need kes mingil põhjusel uue riigikorraga ei nõustu “neetud mõrtsukate kari, räpased kulakute võsud, bandiidinäod”. (lk. 257) Naljakas on see, et nende olemus on nii üdini halb, et isegi selline süütu tegevus nagu reesõit pakub neile meestele ainult sadistlikku lõbu. Lõik mida ma ei suuda tsiteerimata jätta (rasvane tekst minu valikul):

Kitsal, puude vahel lookleval metsateel jooksis raske koormaga ree ees väsimusest komistav, üleni aurav hobune. See loom vist kaugele ei jõua; ta peaks tingimata puhkama, kuid pikad toored kasevemblad hoidsid teda jalul ja jooksmas.

Koormal istus kolm bandiiti. Kaks neist tegelesid hobuse peksmise ja juhtimisega; kolmas – tüse, valge näoga, automaat väikeste pehmete käte vahel, – vahtis ärevalt tahapoole.” (lk. 335)

Ja rumalad olid nad ka:

Kiltrihansu Värdi püüdis kätt aarialase moodi ette sirutades raporteerida:

Herr vüürer … iir ist omakaitse … punaseid, bolsevikke püüdmas.”” (lk. 163)

Sellised olid siis tegelikult need, keda Eesti rahvas ekslikult oma kangelasteks peab! Muidugi võetakse nad kõik kinni ja nad saavad oma teenitud karistuse.

Pärle on veelgi aga kõike neid siin üles loetleda tähendab raamat ümber kirjutada. Mulle meeldis väga kuidas peategelase õe Narvas vangis istunud poeg jääb pärast vabanemist vanglasse tööle. Vangis istus ta seetõttu (oma perekonna heakskiidul muidugi), et ta võeti vägivaldselt koolist saksa armee abiteenistusse.

Mann istus vaikides. Ta suu oli muigel, aga silmad vaatasid tõsiselt kuhugi aastate taha. Ta meenutas, kuidas fasistid vangidega ümber käisid. Kuidas üks riigikord teisest erineb …” (lk. 300)

Olen postituse tegelikust eesmärgist juba kõrvale kaldunud aga mulle lihtsalt ei meeldi selline ajaloo moonutamine. Egon Rannet – see nimi enam ei unune! Lõpetuseks võib olla sobikski mõni sõna nii kirjanikust endast kui ka raamatu peategelasest, Jaan Piibelehest. Kasutan kiiruga internetist leitud materjale.

Egon Rannet

Vikipeedia ütleb Ranneti kohta järgmist: “

Egon Rannet (29. november 1911 Tallinn – 1. november 1983 Tallinn) oli eesti kirjanik. Rannet sõdis II maailmasõjas Punaarmees ja töötas 1944–1947 miilitsas ning prokuratuuris.

Eesti Ekspressi artiklis “Kõige vägivaldsemad Eesti kirjanikud” 17.05.2007 reastab “Veiko Märka kümme agressiivsemat ja kardetumat kodumaist sulejõmmi”. Kriteeriume mille järgi ta seda teeb, vaata artiklist ise aga 4. kohale platseerub selles rahvakirjanik Rannet.

Rannetit peeti Nõukogude Eesti kõige rikkamaks ning kõige skandaalsemaks kirjanikuks. Muidugi, Rannet oli miilits. Kuid see pole argument vägivallatsemiseks.

Ranneti vägitegudest pereringis on kirjutanud põhjalikult Peeter Sauter (Eesti Ekspress 46/1996): saame teada, et despootlik ja armukade mees nõudis gang reenihaigena, et abikaasa temaga koos enesetapu teeks. Et neljaklassilise haridusega kirjanik oli umbusaldav ja kurja loomuga.

“Egon Rannet kirjutas tori hobuse teadusliku aretaja Mihkel Ilmjärve kohta mõnitava jutustuse “Seltsimehed Torist” ja kes Rannetile julges vastu vaielda, see tembeldati kohe rahvavaenlaseks. Ilmjärv vallandati ning suri alanduses.” (Mark Soosaar, Pärnu Postimees).

Niisiis ulatus Ranneti vägivald isegi koduloomadeni.

Jaan Piibeleht

Kirjanik Tõnu Õnnepalu kirjutab Postimees.ee (03.03.2008) artiklis “Tõnu Õnnepalu: vabaduse teed ja sambad” järgmist:

Vanaisa arreteeriti 1941. aasta suvel. Seda tegi teine eesti mees, peaaegu nimekaim pealegi, Jaan ja samuti Jüri poeg. Ja selle tollase Väinjärve valla täitevkomitee esimehe Jaan Piibelehe isa Jüri oli olnud samamoodi mõisa puusepp, nagu mu vanavanaisa Jüri oli olnud mõisa tõllassepp. Aga kõigest sellest olid need Jürid ja Jaanid teinud täiesti erinevad järeldused. Või oli elu neile need ette pannud.

Too Jaan Piibeleht oli nimelt 1917. aastal mõisa tööpoisina läinud punastega kaasa (ta oli siis ka ainult 17-aastane), istunud selle eest saksa okupatsiooni ajal paar kuud vangis, võidelnud Vabadussõjas punaste poolel, Eesti sõjaväe kätte vangi langenud ja veel üheksa kuud vangis istunud.

Saanud aga siiski Eesti Vabariigi käest (erinevalt valgete poolel sõdinud vanaisast, kes midagi ei saanud) niinimetatud väikekoha, kuus hektarit maad. Aga kandnud vist kõik need kakskümmend vabaduseaastat südames vimma selle vabaduse ja «nende teiste» vastu.

1940. aastal tuli siis jälle tema tund. Ja 1941. aastal ristus tema tee mu vanaisa omaga. Saatuslikult, mõlemale. Vanaisa kadus teadmatusse ja tundmatusse. Alles ligi viiskümmend aastat hiljem saime teada, et ta suri 1942. aasta Eesti iseseisvuspäeva eelõhtul Irkutski vanglas. Tõenäoliselt nälja ja külma, võib-olla ka piinamise kätte. Piinamise kätte nii või teisiti.

Alati kui mul on külm või kõht tühi, tuleb mul nüüd vanaisa meelde ja ma ütlen endale, et mul pole ju häda midagi. Kohe saab sooja ja süüa. Ja ma olen vaba.

Nõukogude tagalast tagasi tulnud ja uuesti häbematult valla täitevkomitee etteotsa hakanud Jaan Piibelehe, siis vist juba partei liikme, lasi maha tundmatu metsavend 1950. aastal. Jaan Piibelehe südametunnistusel oli mitu tapetut ja surnuks piinatut, mitte mu vanaisa üksi.

Naljakat vahejuhtumist Jaan Piibelehega on kirjeldatud ka Margit-Mariann Koppel’i artiklis “Pääro – Karl Selteri sünnikoht” ajakirjas Kultuur ja Elu:

1936. aastal ehitati suur, uhke ja pikk kõrvalhoone, ühes otsas laut ja teises tall. Hoone püsib uhkelt ja meenutab eestiaegset talupidamist tänaseni. Heldurile meenub, kuidas see uhke hoone viis valla suurt kasvu ja kuraasika partorgi Jaan Piibelehe, kes käis alati ringi, parabellum vööl, endast välja. Partorg karjus talu õuel ema peale täiest kõrist: “Miks te nii suure lauda ehitasite? See laut teeb teid kulakuks! Ma teen su kulakuks!”

Kulakuks neid siiski ei “tehtud”, Jaan Piibeleht aga sai oma “aktiivse agitaatori teenete eest kolhoosikorra kehtestamisel” 1949. aasta kevadel metsavendade käest teenitud tasu – järjekordsel agitatsiooniretkel Koerust Paidesse saadeti ta aupaukude saatel Lenini juurde.

Olid siis sellised ausad ja tublid Eesti mehed!

15 kommentaari to ““Tugevate tee””

  1. Kalle Kroon Says:

    Eks sellel nõuka-ajal ja sellele järgnenul ole mitu tahku.

    Huvitav oli jälgida näiteks Udeva-Ervita-Nahkanuia olusid 1990te keskel läbi välismaalase silmade. Sõitsime ühe rootsi professoriga Vardjale kalale. Teel läbisime Udeva, Liusvere ja teised külad.
    Nähes tühjalt seisvaid ja lagunevaid farme ja elumaju, pahvatas ta tahes-tahtmata-“Kas teil on siin sõda olnud või?”

  2. Kalle Kroon Says:

    Ja veel- miks kutsus k. Päts oma reziimi ajal rahvast korduvalt üles “rahvusühtsusele?”

    Tähendab, midagi oli seal puudu.

    Omadest kogemustest võin öelda, et nii see ongi, ja tänase päevani. Eestlase individualistlikkuses ei saa kunagi olla rahvust ega riiki. On ainult personaalne omakasu ja ahnus, mis kaaskodanikke ei näe.

    See kõik on nii ebaterve, olgu mats naabermajast või Weissensteini ühenduse juht. Rahvusterviklus on seevastu venelastel, sakslastel, rootslastel arenenud väga hästi. Ma ise olen selle liige. Oma osa on siin ka selles, et tegu on kristlike rahvastega. mõlemad-rahvusterviklus ja usk- on sulandanud kokku euroopa rahvad ja andnud nende riikidele tugeva aluspõhja, mis on tänapäeval tuntud n-ö vana euroopana, sealhulgas isegi Soomes, kus omariiklus on vaevalt sama vana kui Eestis.

    Neid aspekte eirates on eesti riik ja eestlased üsna pea sama lõhkise küna juures tagasi kui 1939.a.
    k

  3. marko Says:

    Eestlased on individualistid ka minu arvates. Muidugi pole ma kindel kas ma tahaksin kuuluda rahva hulka, kelle “rahvusterviklikkus” neid uusi maid anastama sunnib (sh. individualistide).

    Samas ei saa ma aru, mida Weissensteini juht siia puutub? Mina paralleeli ei näe.

  4. Kalle Kroon Says:

    Eestlaste individualism, sisuliselt nende egoism, ongi nende õnnetuse allikas, mis kätkeb nende saatuses ja 700–aastases orjapõlves.
    Weissensteini paralleel on selgelt selles, et Rainer räägib üht ja lubab teist selles mõttes , et mis on tema ja Paide linnavalitsuse vahelise koostöö ja viimatiesitatud projekti eesmärk ja otstarve.

    Rainer on vastavalt Paide linnavolikogu esimehe Antsa Hiiemaa andmetele alaline palgaline Paide linnavalitsuse arvel.

    Ta sõlmis koostöölepingu Paide Linnavalitsusega mingi projekti asjus, millele on kokku kolm osamakset.

    Esimene makse oli 6000 krooni, teine on ootel 30 000 krooni, Raineri väitel maksud maha 20 000 krooni.

    Aga mille eest? Mingit konkteetset projetki, kust algab, kuhu lõpeb, tal ei ole.

    Mina esitasin juba 2005.a. selgepiirilise projekti linnavalitsusele Paide ajalooraamatu tarvis. Seda ei ole linnavalitsuses arvesse võetud.

    Samas maksab Paide linnavalitsus Weissensteini ühendusele Rainer Eidemilleri isikus summasid projekti eest, mis pole üldse selgelt kavandatudki!

    Mulle kui ühele osasaanule väitis Rainer, et tegu on allikapublikatsiooniga. Samas väitis Ants Hiiemaa, et tegu on kogumikuga selles ulatuses, et tegu on töödeltud materjaliga.

    Leppisin Paide linnapea Kersti Sarapuuga kokku kokkusaamises, tema ettepanek oli, et 6 jaanuar 2009. Informeerisin ka Rainerit, kuid asi kujunes selliseks, et mind polegi sinna vaja, et see olla vaid linnavalitsuse ja Weissensteini üritus.

    Samas on väga palju pakilisi asju, mis kaugelt ületavad paide koduloo harrastusruurimuste raamid ning milliste eiramine toob paide linnale vaid pahandusi.

    Kui see pole korruptsioon, mis on see siis?

    k

  5. marko Says:

    Kalle, ma võin Sind inimlikult mõista aga see pole koht kus musta pesu pesta. Ma arvan, et kui Sa tahad selles loos süüdlast leida, räägi linnavalitsusega. Nemad on Raineri palganud (kui on) ja neilt tuleb aru küsida. Objektiivselt võttes on igal tehingul kaks poolt. Kui Sa osaled projektis, mille “eesmärk ja otstarve” on määratlemata, on see ka Sinu viga. Ja tundes Rainerit võin kindel olla, et kui ta ütleb, et 20 000 on maksudeta, siis nii see ka on. :) Ma pean teist mõlemad mehed lugu aga oma asjad klaarige ära mujal kui Nahkanuia ajaveebis. Praegu käib see küll rohkem Kalle kohta, sest Rainer pole sõna saanudki.

  6. Kalle Kroon Says:

    Rainer pole mitte sõna saanud,vaid ta pole seda võtnud.

  7. Juhan Says:

    Must-valgete ajalookäsituste puhul on tõesti see viga, et lõhestab ühiskonna, ükskõik, mis dogmaatilistel alustel või usulahus oled. Eestlane võib õppida uusi kombeid, kuid ületavat mõistmist kohtab vähe, ükskõik mis usutunnistusega ta poleks. Kui Paide tegeleb oma ajaloolise identiteedi otsingutega, võiks ta ju kaasata kõik kõvad tegijad – harrastuskoduloolastest tõsiajaloolasteni välja – tooteid, tõlgendusi ja reklaame igale maitsele ning eelistusele. Väga lahe oleks Kalle Paide ajalooraamatut lugeda, minu eelistusel populaarteaduslikku, ma saan aru, miks Paide ilmselt eelistab org. Weiss. – neil on palju online asju juba olemas ja üleval.

  8. marko Says:

    See, et Rainer pole sellel teemal veel sõna võtnud näitab tema taktitunnet.

    Mis puutub projektidesse ja projektitaotlustesse Paide linnavalitsuselt, siis usun, et nemad on valmis toetama keda iganes, kes Paide asja ajab. Sa Kalle võta need “pakilised asjad” ise käsile ja tee ära. Milles küsimus?

  9. Kalle Kroon Says:

    Selles on Juhanil õigus- nimelt ületavat mõistmist kohtab eestlaste hulgas tõesti vähe. Seda on karjuvalt vähe.

    Eks vaatame kes ja miks. Aastal 2006 saatsin linnavalitsusse oma projekti detailides Paide ajaloo kohta, asi, millele vastust ei tulnud. Kellelegi ära panna polnud ka mõttes- ei ole otseselt selline tüüp.

    Aga praegu on neis asjus kaigas kodarais- räägitakse üht, ja tehakse teist. Raineriga oli jutuks allikapublikatsioon, kuid Paide linnavolikogu esimees Ants Hiiemaa sõnutsi tuleb välja, et tegu on materjalitöötlusliku raamatuga. Keda uskuda? See on üks mulle väga harjumatu asi.
    Sest vaja on vähemalt selgust- mis ja kuidas, siis tean oma plaane seada, kas abwahren auf dem lande või on siin veel midagi teha.

  10. Kalle Kroon Says:

    Juhanile teadmiseks, et kui tahab minu raamatut lugeda, siis on tuleksil Saadjärve mõisast üks raamat märtsis, Tartu ülikooli nordistica tartuensia nr 18 seriaalis.

    Raineri aususes ma ei kahtle. Aga vesi on kuidagi kahtlaselt sogaseks aetud selles asjas.

  11. Elve Says:

    Au Sulle, Marko, selle “Tugevate tee” läbilugemise ja veel enam kokkuvõtte ülesriputamise eest!
    Olen paaril korral selle teokse kätte võtnud.Ei mina saanud selle lugemisega toime.
    Aga arvan, et need juhtumised olen kuulnud kohalikelt inimestelt hoopis autentsemalt peale peategelase õe matust. Siiski annaksin pool kuningriiki teadmise eest, kes seltsimehe Lenini juurde läkitas.

  12. marko Says:

    Oleks põnev kuulda, mis need kohalikud siis asjade tegeliku käigu kohta pajatavad.

    Ja nagu ma aru saan, ei olegi teada, kes Piibelehe teise ilma saatis!?

  13. Teet Says:

    On ikka teada. Vähemalt inkrimineeriti see tegu metsavend Altermannile.
    — 25. mail 1950. aastal tappis ALTERMANN temal oleva relvaga isiklikult ENSV RJM Järvamaa maakonna osakonna hävituspataljoni rühma komandöri ÜK(b)P liikme PIIBELEHE, Jaan Jüri p.–
    Allikas: http://www.esm.ee/public/projektid/5/4osak2.htm
    Vähemalt sai üks neist teenitud palga (erinevalt trankmannidest jts).

  14. marko Says:

    Hea link.

  15. Andres Says:

    Piibelehe lasi maha mu sugulane Ülo Altermann, kes oli üks kuulsamaid metsavendi ja kellest on alles jäänud päris palju pildimaterjali: http://www.esm.ee/public/projektid/5/altermann.htm

Leave a Reply