Täna nägin ma ilvest

Tänasesse päeva mahub ainult üks emotsioon – minu elu esimesed kaks vabas looduses nähtud ilvest! 

Algas see nagu ikka metsaminekust. Seekord siis kahekesi, kaaslaseks õemees Junts. Teadmata, mida ilveste nägemise koha avalikustamine võiks endaga kaasa tuua, mõtlen nimelt loomadele, jätan tänase marsruudi ja piirkonna täpsustamata. Ütlen vaid niipalju, et kokku kõndisime umbes 8 kilomeetrit.

Juntsiga metsas käimisel on alati üks eesmärk, näha metsloomi. Mida rohkem, seda uhkem. Peaaegu alati on see meil õnnestunud, kusjuures korra oleme saanud päris lähedalt (~20 meetrit) jälgida toitu otsivat kährikut. Tavaline “saak” on muidugi metskitsed, jänesed ja rebased, sekka mõni lind kah. Tänagi polnud me ilveste nägemise hetkel tegelikult tühjade kätega, sest mõnisada meetrit eespool olime juhtunud nägema metskitsepaari.

Koht kus me ilveseid nägime, oli meie jaoks üllatav ja ebatavaline. Olime jõudnud ühe üksildase metsataluni kus katus veel peal püsib ja sellal kui mina eluga riskides sinna sisse astusin, jäi Junts välja loomulikke vajadusi rahuldama. Sain vaevalt mõned sammud astuda kui nägin läbi kahe katuseaugu mööda vilksatamas nelja jalapaari. Niipalju paistis ülejäänud looma keha ka, et kindlaks teha jalapaaride omanikud. Kangestusin aga peamiselt seetõttu, et mul polnud aimugi kuidas Juntsile sõnum nähtust ilma loomi lisaks härimata edastada. Kartsin, et ta võib oma toimetuste lõppedes valjuhäälselt mingi jututeema üles võtta ja elukad päris minema peletada. Leidamata muud paremat lahendust, läksin ukseni ja andsin talle sõnumi nähtust sosinal edasi, mispeale tema kohe ümber hoone maja taha läks ja mina uuesti sisse läksin ning jõudsin veel silmata eemal põõsastevahel minemalippavat ilvest.

Ilvese jäljed ©Nahkanuia

Ilvese jäljed ©Nahkanuia

Mõelda vaid kuipalju elevust neljast jalapaarist ja eemalt vilksamisi silmatud loomast! Juntsi poolt nähtu oli veelgi tagasihoidlikum, tema nägi silmanurgast katusel midagi liikumas ja arvas, et tegemist on linnuga. Aga jälgi saime uurida/pildistada küll ja võtsime vaevaks loomi isegi mõnisada meetrit jälitada. Viimane tegevus jäi ootuspäraselt tulemuseta, sest meid oleks võinud kuulda kilomeetri taha kui me läbi võsa ilveste jälgedes ragistasime.

Peab vist lähiajal jälle sammud metsa poole seadma, hoog on nüüd sees! 

 

Leave a Reply