Muinasjutu lõpp

Vestsin siin mõnda aega tagasi muinasloo Taadist ja Meistrist. Toona ei tulnud lõpp meelde aga siis sain niidiotsa kätte ja siin see on:

Taadil möödusid Meistri viimasele sõnumile mõeldes ööd sedavõrd rahutult, et eit teda voodis vähkrlemise eest mitu korda küünarnukiga kostitama pidi. Taat sai kõigest aru aga see mõjutamise värk ei andnud rahu. Et kuidas siis nii? Aga lahendus tuli ootamatul viisil.

Ühel säärasel unetul ööl hetkeks suikudes nägi Taat unes oma vanaisa, kellega ta lapsena väga lähedane oli olnud. Sõnaaher mees nagu ta oli, ei hiilanud vanaisa ka unenäos jutukusega. Istudes hiigelsuure saarepuu all ja pulgaga kanasitaseid varbaid puhastades ütles ta ainult ühe lause: “Ära sitta puutu, läheb haisema.”

Sel hommikul ärkas Taat väljapuhanuna ja valmis plaaniga. Mida iganes polnud vanaisa oma lausega mõelnud, tema jaoks oli asi selge. Üsna pea võis Taati näha põrsas kotis vankriga turu poole kolistamas. Ja kui põrsas müüdud, klaariti Meistriga arved, ühe korraga ja alatiseks. Uue äri seemneks sai Meister lisaks nõutud rahasummale tagasi ka ühe oma ehetest, nii öelda kauba peale.

Kuidas Meistri käsi edasi käis, sellest lugu enam ei rääkinud. Taat aga elas seitsme maa ja mere taga õnnelikult pikki aastaid. Ja oma kolmanda tütre sai ta ka kenasti mehele …

Leave a Reply