Retk küla kaugematesse metsataludesse

Küla vanima meessoost elanikuna tegin täna, aasta esimesel päeval, kohusetundlikult tiiru peale Nahkanuia küla kaugematele nurkadele ja külastasin kaht üksikut metsatalu. Üks neist Haava ja teine Vardja. Nähtu hindamiseks pidin esmalt kindlaks määrama vaatenurga, sest kõik see mis mulle meeldis, ei pruugi meeldida teistele.

Kõigepealt tuleks kindlasti kõna alla tee Haavale. Ma ei räägi siin mitte teekattest vaid tee märgatavusest looduses. Juba 2002 aastal kui ma esmakordselt seljakott seljas kaaslastega üle Haava matkasin, oli meil, võõrastel, tükk tegemist, et seda leida. Mis seal vahepeal on toimunud ja kas keegi seda hooldab, on mulle teadmata. Viimati suvel Haavale minnes leidsime nii teeotsa kui tee enda kenasti kätte. Samas nüüd, talvel, pärast torme, lumesadusid ning külma-sooja vaheldumist, on mõned rajalõigud esmalt raskesti läbitavad ja teiseks, raskesti leitavad. Näiteks teele jäävat kraavi ületades sattusin korraks isegi segadusse, sest teisel pool kraavi puudus igasugune märk edasiviivast rajast. Teadsin, et olen õiges kohas, seda kinnitas ka korraks sisselülitatud GPS aga teed polnud. Suurivaevu ja intuitiivselt leidsin õige teeotsa kätte.

Küllap rõõmustavad seda kuuldes metsaelanikud, sest neile peaks selline rägastik paremini sobima. Võib olla rõõmustavad Riikliku Looduskaitsekeskuse töötajad, sest pole teed, pole probleemi. Üha vähem inimesi jõuab Haavale, mis on osa kaitse all olevast piirkonnast. Kindlasti ei rõõmusta selle peale mina, kes, kuigi olles suur loodusesõber, ei pea õigeks vanade metsaradade kadumise soodustamisest pelgalt põhjusel, et äkki kasutab seda rada mõni vastutustundetu ilmakodanik. Olen veendumusel, et kogu Endla kaitsealal olnud talude ja teede võrgustik väärib kindlasti säilitamist ja tähistamist! Kunagi on keegi need metsarajad puhtaks raiunud, täitnud ja kraavitanud. Kas meil on õigus lasta neil kaduda?

Haaval ootas mind ees sigade paradiis. Lagendiku algusosas olevad hoonete vundamendid ja nende ümbrus oli nii põhjalikult lahti songitud, et isegi vundamendikividele polnud jäetud võimalust oma kohtadele jääda. Sigadele see koht nähtavasti meeldis. Ja mina polnud kah otseselt vastu. Kohe lõi särama minu aardeotsija vaim ja ma käisin sigade töö eriti terava pilguga üles, lootmata leida seal midagi vähemat kui kuldmünte täis kirstukese. Seda muidugi polnud aga see ei tähendanud, et oleksin pettunud! Tänu sigadele sain ma nüüd lõpuks aru, milline Haaval olevatest vundamentidest oli kuulunud elumajale. Selle pliidialus oli nii puhas, et oleks piisanud mulla ärapühkimisest, et uuesti ladumist alustada.

Jõele ma Haaval ootuspäraselt ligi ei pääsenud. Viimaste nädalate sulavesi on jõekaldad suures ulatuses üle ujutanud ning siis jäätunud. Jää alt on aga vesi külmadega kadunud ning sellel kõndijat ootavab ees vajumine läbi jääkihi paksu jõemudasse. Ega ma tegelikult jõge ennast niiväga näha ei tahtnudki, ikka silda. Aga seda ma ei näinud ja võib isegi oletada, et silda või purret arvestades eriti vihmast sügist enam alles polegi. Piirdusin siis üleujutusala servast tehtud pildiga ja asusin tagasiteele.

Tagasi otsustasin minna Haavalt otse Vardjale. Teadsin piki jõeäärt kulgevat ühe vana tee, mida Neiliga möödunu suvel kasutasin. Raja sain kätte alles mõnisada meetrit enne Vardja lagendikku, takistuseks ikka üle ujutatud jõeluht. Jäin põhimõtteliselt tulemusega rahule, sest korra hämaras käidud metsatee ülesleidmine polegi nii lihtne ülesanne.

Kokku käisin umbes 6-7 kilomeetrit. Mis mulle väga meeldis, oli masinajälgede puudumine Vardja ja Haava teel! Käisin terve tee nina maas ja püüdsin oma algeliste teadmiste juures jälgedest ära arvata millisele metsaelanikule milline jäljerada kuulub ja mis asju on aetud. Põdra, kitse, metssea jälgi on kõik kohad täis. Sekka jänese, rebase, ehk ka kähriku jälgi. Kaht viimat ma ei erista. Karu, hundi ja ilvese jälgi ei kohanud ühtki. Omaette mõtisklesin, et kus need loodusesõbrad siis nüüd on? Mets on praegu ilus, tulge aga. Jätke sõiduvahend minu maja juurde ja nautige puutumatut kodumaa loodust!

Üldiselt hindan Nahkanuia metsatalude olukorra rahuldavaks. Juurdepääsuteed vajaksid pisut korrastamist ja küllap Vardja teega nii lähebki. Haava teejupi saatuse üle otsustab Riiklik Looduskaitsekeskus kui neist pärast suurt haldusreformi veel midagi järel on! :)

Head uut aastat kõigile!

One Response to “Retk küla kaugematesse metsataludesse”

  1. Kalle Kroon Says:

    Just sealsamas, kohe peale kraavi ma viimati öösel ära eksisingi-seega teist korda seal kandis.

    See tee tasuks üle käimist kindlasti.

Leave a Reply