Suuskadega Vardjale

Eile tundus olevat sobiv päev suuskade Vardjale minekuks. Läksin.

Vihma kallas nagu oavarrest kui kasutada suvist võrdlust kuid suusk libises hästi vaatamata teele sadanud õhukesele koorikuga lumekihile.

Vardjal ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja sõitsin üle lagendiku veski juurde ning sealt jõe äärde. Kui minul oli üle välja minek suhteliselt lihtne, rippus minuga kaasa tulnud Truuperi keel väsimusest peaaegu maani. Tagasiteel jõudis isegi tema pähklisuurusesse ajju teadmine, et minu jäljes on lihtsam liikuda kui ise paksus lumes koorikuga võidelda.

Avastasin, et ma pole ainuke talvine metsatalude külaline. Näha olid ühed paari päeva vanused suusajäljed, mille tegija oli minust pikema ning selgelt raskema retke ette võtnud.

Vardjal oleks tahtnud pisut istuda ja olla aga olin endale rumalalt vett mittepidavad püksid jalga tõmmanud ega saanud seepärast taguotsa kuhugi toetada. Vahtisin jõe ääres jalgupidi vees solberdavat Truuperit ja lasin kehal aurata.

Tagasi kodus võtsin ette võitluse katusele kuhjunud jääliustikega, mille käigus õnnestu mul endal kangiga peaaegu näpu luu pooleks lüüa. Kõrvaleesmärgina  sain suuremast osast ohtlikust jääst siiski lahti. Tänu tehtud tööle ja öö läbi kestnud sulale on nüüd katus puhas, selle vähese mis seal veel on kavatsen täna välja koukida.

Leave a Reply