Kobina velts

Aeg on avalikustada, millistes tingimustes toimub sporditegemine Eesti Vabariigi äärealadel. Ajal mil kogu Eesti on maapiirkondadesse süstitud eurorahadest küllastunud ning külad saanud uute, maakividest ja hirmkalliste seltsimajade näol uue hingamise, monteeritakse Ervita Seltsimajas lauatennise laud kokku käepärastest vahendidest.

Selle kõige juures jääb üle ainult imestada lauatennise suure populaarsuse üle kohalike seas ning harrastajate enneolematult kõrget taset. On olukordi, kus vastastikkused katkematud pallingud kestavad kümneid minuteid! Kui kokku saavad kaks Ervita tippmängijat, võib juhtuda, et teistel sel õhtul enam lauda asja polegi, sest võrdsete vastaste mäng ei tahagi lõppeda. Ja seda olukorras, kus mängitakse 11 punktini! Viimasel ajal ongi mängijate survel mindud seda teed, et mängitakse esimese punktini. Selle saaja on ühtlasi ka mängu võitja. Aga isegi sellised mängud kestavad 10-15 minutit!

Aga vaadake lauda! Kombineeritud kahest tavalisest kokkulükatud raudjalgadega vanast kontorilauast ning isegi võrk on prügimäelt leitud, puhastatud ja siis kasutusse võetud. Selle laua taga me nädalas kahel korral harjutamegi.

Huviliste demokraatlikult valitud esindaja sõnul, kes oma nime avaldada ei soovinud, on “olukorra paranemist ja korraliku spordiinventari soetamist raske prognoosida”. Mees sõnab, endal pisar palgeil, et “kuigi maaelu edendamine näib olevat Eesti riigis väga suure prioriteediga, ei jagu meil, joodikutel ja laaberdajatel, piisavalt mõistust, et olemasolevaid võimalusi enda kasuks pöörata. Selleks oleme liiga mandnud.”

Siiski on meestel lähiajal plaanis soetada veel paar lauda, et rahuldada kasvavat lauatennise huviliste arvu ning võimaldada olemasolevatel täisväärtuslikult väheseid kaineid minuteid veeta. Lauad selleks on juba olemas, pidid olema väga kvaliteetsed, isegi laminaat veel peal. Mure on ainult reketitega, sest katsed katta reketikujuliselt väljasaetud vineerplaati auto sisekummiga pole tänaseni vilja kandnud.

Peetakse plaani osaleda ka mõnel suuremal võistlusel, meeskonna nimigi on välja mõeldud:  “Kobina velts”. See on aegade jooksul väljakujunenud omavaheline lugupidav väljend õhtu kõige osavama mängija kohta.

Kõige selle eest peavad noored ja vanad kohalikud spordisõbrad olema tänulikud seltsimajale, kes on nad oma tiiva alla võtnud otsekui kanaema ja võimaldab kohapeal hoiustada nende ainust vara, lauatennise lauda.

Just nii vähe on vaja õnneks! Ja selline on elu siin ääremaal. Igasugune abi on teretulnud! Lähiajal on plaanis kõiki päid kokku pannes pöörduda abipalvega valla poole.

5 kommentaari to “Kobina velts”

  1. Bar Says:

    Vägev tekst!!!
    Aga jah ega meistriks ei sirguta heal laual mängides vaid ikka vett ja vilet ja varsti kuuletegi Kobina veltsidest

  2. Kalle Kroon Says:

    Pinks on lahe mäng!

  3. Nobel Says:

    Sellel nädalal telliti siis ka uus laud ära ja ervita seltsimaja lubas rahaeralduse ka teha siis peaks meie mängimistingimused võimaldama ka 21 punktiseid sette kus saab alistatud ka RebaseReinu ülemvõim.Järgmise asjana võiks saaliotsas olev koliruum kohandada laste mängutoaks sest nagu järgnevatest postitustest saame lugeda siis väikseid Eestlasi on meil külas piisavalt et see ruum saaks laste naeru ja rõkkeid täis..Sest sõprus külaelanike vahel võiks alata maast madalast ja kesta kuni kiriku kellad meid Kapu poole saadavad.Praegune olukord ajab küll nüüd tagantjärgi naerma kus siis penskarid proovivad külaelu enda kontrolli alla haarata ja kõik kes hommikusel ajal Nauka muti väravasse plära ei tule ajama on kindlasti nii juua täis või lausa deliiriumis et seltsimajas lauatennist mängivad.On ikka elu siin Ervital.

  4. marko Says:

    Ma ei saa ju selles küsimuses sõna võtta, sest siis muutuks korruptsioon ja kokkumäng veelgi ilmsemaks! :) Olin ju mina see, kes seltsimaja ruumid salakavala plaaniga Endla Looduskaitseala Sõprade Seltsilt Nobeli kätte mängisin.

    Inimeste sõpruse võimalikkusesse hällist surmani usun küll. Seepärast tundubki Nobeli mõte lisada lauatennise ruumile ka eraldi väike laste mängutuba jumekas. Muidu jooksevad poisid meid pikali.

    Aga sellest postitusest niipalju, et minu suurimaks üllatuseks on mitmed lugupeetud spordisõbrad seda sulaselgeks tõeks pidanud. Minu õemees, kah suur pinksisõber, murdis kodus pikalt pead kuidas me ikka sellise laua taga ja nii pikalt mängime. Ja on teisigi! Head lugejad, ärge võtke selle konkreetse postituse sõnu puhta kullana! Tegin selle jaoks eraldi kategooriagi – “PSEUDO”.

  5. marko Says:

    Jagasin postitust 6 aastat pärast selle tegemist Facebookis. Nagu tavaks ei meeldinud see peale abikaasa kellelegi. :) Aga Janno jagamise peale laekus lausa mitu kommetaari. Panen need siia üles.

    Facebook

Leave a Reply