Ajalooõhtu järelkaja

Lugejate tungival nõudmisel püüan ma anda ülevaate eile toimunud Koeru ajalooõhtust, kus mõisauurija Valdo Praust rääkis asutuse ja teedevõrgu arengust Lõuna-Järvamaal alates viikingiajast kuni Põhjasõjani.

Need, kes on Valdoga kohtunud pole uudiseks tema põhjalikkus, neile kes seda ei tea, on seda jällegi raske kirjeldada. Kogu ettekanne oli kaetud väga hea pildi- ja kaardimaterjaliga. Valminud olid 500MB-ne presentatsioon ning kahe tunni vältel, mis kulus slaididel oleva kirjeldamiseks, ei takerdunud Valdo jutt hetkekski. Kohanimed, isikunimed, daatumid, sündmused – kõike see oli põimitud üheks suureks nauditavaks tervikuks.

Valdot oli kuulama tulnud ca 20 inimest, valdavalt mehed. Siiski arvan ma, et ettekanne oleks väärinud enamat. Jaanist, Rakkest ja Karedalt ei olnud kedagi, samuti ei silmanud ma inimesi koolist. Aga oli Valev Väljaots Järvamaa Muuseumist, Vello Kallandi Metslast, Aldo Tamm Vaolt, Uno Aan Koerust ja veel palju teisi. Rahvast oleks võinud olla rohkem ja seepärast püüan ma järgmist ajalooõhtut ette valmistades, see toimub ju juba 14. detsembril, pingutada veegi enam potentsiaalsete kuulajateni jõudmiseks. Ürituse korraldajana jäin ma siiski väga rahule, sest mis võiks olla suurem tänu, kui huvilisi täis saal, mida meil ka oli.

Millest Valdo rääkis? Nagu öeldud, oli teemaks “asustuse ja teedevõrgu areng Lõuna-Järvamaal alates viikingiajast kuni Põhjasõjani”. Materjal oli ette valmistatud nii, et esmalt vaatasime teedevõrgustikku Järvamaal ja selle ümbruses üldiselt, seejärel viis Valdo meid Lõuna-Järvamaale ning lõpuks võeti ette Koeru kihelkond. Puudutatud sai küllaltki põhjalikult Endla järve ümbrus, sealhulgas Piibe, Preedi, Nahkanuia.

Kuigi mul on olemas Valdo poolt koostatud presentatsioon, ei hakka ma seda kuskile üles laadima ja piirdun valitud slaididega siinsamas. Neile, kellele Valdo ettekanne siiski huvi pakub, saan lähiajal pakkuda ettekande videosalvestist DVD-l. Mul läheb selle “tootmisega” pisut aega aga ehk paari nädala jooksul. Seni võivad plaadihuvilised endast siinsamas ajaveebis või mailiga märku anda. Dubleerisin kogu ettekande diktofoniga ja selgub, et see on hea, sest videosalvestise ülevaatamisel selgus, et tulenevalt kaamera asukohast võib heli kohati olla väga vaikne. Diktofonisalvestist võid kuulata kasvõi kohe siitsamast. Hoiatan, materjali on üle 2 tunni.

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Et ettekanne on audiofailina nüüd kuulatav, piirdun alljärgnevalt vaid üksikute slaididega. Kõigepealt kolm slaidi Koeru lähiümbruse teedevõrgustikust muinasajal, keskajal ja Rootsi ajal.

Kommentaariks ehk niipalju, et ülevaade teede kulgemisest Järvamaal viitab küllaltki üheselt, et selle vana maakonna keskuseks on olnud Kareda, kust teed otsekui ämbikuvõrgu niidid igas ilmakaares laiali suunduvad. Väga oluline roll on olnud ka Rõhult algaval ja Vaimastveres lõppeval taliteel, mille vanuseks hindab Valdo rohkem kui 1000 aastat. Tema sõnul pärineb samast ajast ka Rõhu rist, mille teeharude paiknemine ebaloomuliku nurga all veel tänapäevalgi võimaldab esitada hüpoteesi nagu oleks seal tegemist kunagise Järvamaa ja miks ka mitte üle-eestilises mõttes olulise hargnemiskohaga, kus lõuna pool tulijale viis üks haru läbi Vao küla Paide peale ja teine läbi Järva-Jaani Tallinna. Piibe-Preedi-Rõhu trassi olulisust kinnitab ju ka fakt, et üks Järvamaa esimesi mõisasid tekkis just Preedile (esmamainimine 1442).

Nahkanuiast väga palju juttu ei olnud kuigi äramainimist leidis see küll. Samas võib ju öelda, et tegelikult kogu Valdo jutt tänu taliteetrassile ainult Nahkanuia ümber keerleski. Ma kasutasin muidugi juhust, et kohaletulnud volikogu liikmete tähelepanu juhtida selle ajaloolise tee, mille algus kattub praeguse Vardja teega, omaaegsele rollile ning kutsusin neid üles tegema pingutusi selle lumevabana hoidmiseks! :) Hiljem kui kõik kuulajad olid lahkunud, tuli jutuks ka Nahkanuia kõrts ning Valdo käis välja oma teooria küla nime tekkeloost. Et Nahkanuia kõrts on väga vana ja võis omal ajal olla teatud-tuntud puhkepaik, kus lisaks peavarjule ja täis kõhule pakuti ka seda, mida tänapäeva lehekuulutused nimetavad “erootiliseks massaaziks”. Teravmeelne ja küllaltki loogiline lähenemine. Miks mitte ei võinud kõrtsi kurikuulsast imagost tingitud nimi kanduda üle sinna 18. sajandi alguses tekkinud külale? Võis vabalt.

Aga ehk annavad parema ülevaate Valdo ettekandest tema enda poolt koostatud esituse lõpuslaidid.

Väga huvitav, minu arvates ka loogiline, on Valdo püstitatud hüpotees Järvamaa nime päritolust. On ju selge, et omal ajal polnud nimekomisjone, kes maakondadele nimede määramisel istusid määratu aerofoto ümber ja pakkusid välja erinevaid võimalusi maakondade nimekujudeks. Nii asjale vaadates muutub Järvamaa suhteline järvederohkus tühiseks. Pigem võis tõepoolest olla küsimus mõnes tollaste inimeste jaoks määratus veetõkkes, nagu seda on näiteks Endla järv, mida tuli siis vastavalt aastaajale kas ületada või millest ringi minna. Kuna üle Endla käis aastasadu peamine Tartut ja Tallinnat ühendav trass, hakkasid lõunapoolsed naabrid käima “järve maale” ehk Järvamaale. Selline on Valdo lühianalüüs oma julgele hüpoteesile:

Tegelikult püstitas Valdo veel ühe huvitava hüpoteesi ja seda seoses Merja ja Maria-Magdalenen nimekujude sarnasusega. Et äkitsi pühitseti Koeru kirik Maria-Magdaleena nimelisele pühakule seepärast, et olla meelepärast siinsele Märja nimelisele ülikule. Selline ristiusu kombestiku sidumine kohalike tavadega on olnud väga levinud. Võtke seda kui üht põnevat teemat pimedatel talveõhtutel mõtisklemiseks.

Selline see ajalooõhtu sai ja uus juba ootab. Osalejatelt palun võimalusel tagasisidet ürituse sisulisele ja korraldusliku poole osas. Samuti on teretulnud kõikvõimalikud ideed uute teemade ja miks mitte ka rääkijate osas. Omalt poolt tahan tänada Koeru Kultuurimaja inimesi, kes ürituse korraldamisel igati abiks olid!

Järgmine ajalooõhtu toimub 14. detsember 2010 Koeru Kultuurimajas. Siis räägib Hillar Ümar 1941. aasta suvesõjast ning selle sündmustest Koeru kandis. Ole kindlasti kohal ja jaga infot sõpradega!

6 kommentaari to “Ajalooõhtu järelkaja”

  1. Romeo Koitmäe Says:

    Panen end DVD videosalvestise nimekirja, olen väga huvitatud. Hea kui diktofonisalvestise saaksid lisada ka plaadile.
    Tänan!

  2. m Says:

    Väga ilus ja põhjalik kajastus! Panen end ka DVD soovijate nimekirja :)
    Ainuke koht, mis meele kurvaks tegi, et koolist ei olnud kedagi. Ajalooõpetajatel peaks kirg kohaliku koduloo vastu olema kohustuslik. Nii mitmeid ajaloosündmusi annab ju kohalike kohtadega ära siduda, et lastes rohkem huvi tekitada?!

  3. marko Says:

    Valetan, et kedagi koolist polnud. Üks inimene siiski oli kuid pigem mõisahuvilisena. Aga ikkagi nõus, ja seda ütles ka üks kohalviibinu, koolist oleks võinud olla rohkem rahvast.

    Kas kellelgi on veel probleeme audiofaili kuulamisega?

  4. Hillar Ümar Says:

    Valdo Praust mainis korduvalt Vahuküla vana teed ja ka Paul Johanseni. Johanseni “Die Grosse und kleine Estlandische” väidab, et Vahuküla esmamainimine on aastast 1253, mil Tallinna kirik (Revaler Kirche) sai Järvamaal ordu käest viis küla ja 20 maja kuuendast külast. (Wawe, Lauthe, Kappelitz Karuwenkasse, Puema ja Gerwelle). Nimelt 1253 olevat vastav leping sõlmitud piiskop Thorkilli ja Järva ordumeistri vahel.

    Same aasta suvel ollae Vahus toimunud Tallinna piiskopi ja Tartu piiskopi kohtumine ja kirikukogu (sinod). Piiskoppidele ja nende saatjatele antud eraldi maja, kus nad maganud puhaste linade vahel, karusnahkade all. Pakutud väga head toitu (suitsukaruliha, suitsukala, mett ja väga head leiba. LEIVAJAHU SAADUD OMA VESKIST..mis tähendab, et Vahu veski on olnud töös vähemalt 1253. aastast.

    Kas pole siin mitte Eesti rekordiga tegemist.

    Ühtlasi panen ennast 1 DVD nimekirja.

  5. Valdo Praust Says:

    Hr Hillar Ümar, suur tänu Teile asjakohase märkuse eest, mis puudutab Vahu veskit mainivat ürikut! On sulaselge minu laiskus, et ma ei olnud oma ettekandeks valmistumisel sajaprotsendiliselt läbitöötanud Johanseni Taani hindamisraamatu monograafiat (1933), kuna see on pühendatud enamjaolt Harjumaale ja Virumaale ja ma ei lootnud leida sealt olulisi vihjeid Järvamaa asustusajaloo kohta.

    Oma ettekande ja seal esitatud hüpoteeside valguses saan sellest faktist teha kaks võimalikku alternatiivoletust.

    Esimene variant on see, et nimetatud ürikus mainitud veski asus 1253. aastal tõesti samal kohal, kus hilisemal ajal (17.-19. sajandil) Vahu sild Piibe maanteel koos veskikohaga. Sellisel juhul on loogiline, et toimis ka seda veskitammi mööda kulgev kaugtee trassil Kapu-Vahuküla-Nõmmküla, st sealsele ca 200 meetri laiune soisele alale jõe kallaste juures oli veski ligipääsutee näol tehtud juba aastaringselt kasutatav sild. Sel juhul ei olnud Piibe maantee trassil Piibe-Nõmmküla-Vahuküla-Kapu enam ühtki looduslikku takistust, ning Tallinna-Tartu suvine maantee võis käia sealtkaudu.

    Kui võrrelda seda Tallinna-Tartu suvise maantee lõunapoolse trassiga Visusti-Koeru-Santhofi-Ervita-Rõhu-Preedi-Piibesild, siis viimane on esimesest (minu mõõtmistulemustel) 3,2 km pikem. Seega on loogiline oletada, et kui Vahuveski 200 m pikkune soosild koos jõesillaga oli rajatud, siis kohe selle järel võidi kasutusele võtta põhjapoolne ehk lühem teetrass. Oma Koeru ettekandes oletasin, et see juhtus kusagil 15.-17. sajandil, kuid järelikult pean ma selle sündmuse 1253.a. üriku valgsues viima mõnisada aastat tagasi.

    Samas usun ma jätkuvalt, et 30 aastat varem, 1220ndatel aaastatel ei olnud veel Vahu sild kasutatav ja suvine tee Tallinnast Tartusse kulges siis veel lõunapoolset haru pidi. Esimene argument, mis mind nii arvama paneb, on Koeru kiriku asukoht. Kui peamine suvine liiklus oleks kiriku rajamisajal 1220-30ndatel aastatel kulgenud üle Vahuküla ja Kapu, siis ei oleks kirik rajatud arvatavasti praegusse kohta, vaid just Kapu risti. Sest siis oleks just seal Karedalt lähtunud ning Lemmusse (Lõuna-Virumaale) kulgenud maantee ristunud Tallinna-Tartu teega. On ju üldteada, et kõik (mina ei tea Eestis ühtki erandit) kihelkonnakirikud rajati 1220-30ndatel aastatel tähtsatesse teeristidesse või nende vahetusse lähedusse.

    Teine argument, mis räägib põhjapoolse teeharu primaarsuse kasuks, on Preedi mõisa asukoht. Põhjapoolse teeharu äärde ei jäänud kuni Liivi sõjani ühtki mõisasüdant (Vahu ja Kapu on hilisemad), lõunapoolse haru ääres on aga 1442. aastal olemasolevana mainitud Preedi mõisat. Nagu teada, rajati ka keskaegsed mõisad tähtsate teede äärde, sest kõrvalteede läbitavus võis mõningatel aastaaegadel olla problemaatiline.

    Ning veel üks tähelepanek. Oletan, et kuna 1253. aasta ürik rõhutab spetsiaalselt oma veskist pärinevat leivajahu, siis võis veski olla küllaltki uus, mitte vanem kui 5-10 aastat, ja midagi erilist, mida mujal ja varem ei olnud. Seega on täiesti loogiline oletada, et Vahu veski võidi rajada milllalgi 1240ndatel aastatel või isegi 1250ndate aastate algul. Ja siit järelduvalt on loogiline oletada, et veskiga koos rajati ka tee, st tekkis suvine liikumisvõimalus trassil Nõmmküla-Vahu ja sellega seoses tekkis ka Piibe maantee põhjapoolne haru, mis tasapisi 3,2 km lühemana hakkas Tallinna-Tartu kaugliikluses asendama lõunapoolset, läbi Piibe ja Preedit kulgenud haru.

    Kui eeltoodud oletused on õiged, siis seletab see ära ka Koeru kiriku rajamiskoha. Ehk siis 1220-30ndatel, mil kirik rajati (algselt arvatavasti puitehitisena), oli ainus suvine tee veel lõunapoolne haru üle Preedi-Koeru, mistõttu ei tekkinud kiriku asukoha üle mingit vaidlust – tähtsaid kaugteede riste oli ümbruskonnas vaid üksainus.

    Ja lõpuks saab teha kõigest sellest veel ühe oletuse. Kuna ümbruskonna teadaolevalt vanim mõis – Preedi mõis – tekkis lõunapoolse haru äärde, siis kas ei olnud mõisa tekkimise ajal lõunapoolne haru veel ainus/primaarne? Me teame, et Preedi mõis oli olemas 1442. aastal Tallinna Piiskopile kuuluva maaüksusena, aga me ei tea selle tegelikku asutamisaastat, kuna enamik Eesti keskaega puudutavad ürikud (nt terved ordu ja piiskopi arhiivid) on hiljem hävinud. On teada, et kiriklikult Lundi Peapiiskopkonnale allunud Tallinna piiskop resideeris Tallinnas juba 1230-40ndatel aastatel ja juba siis kuulusid talle arvukad maavaldused siin ja seal, nt Kaunissaare lauamõis Harjumaal. Järvamaa oli 1238.a. Stensby lepinguga antud küll ordule, kuid kiriklikult allus ta keskajal endiselt Taanile st Tallinna piiskopile.

    Seega ma ei näe ühtki põhjust, miks Preedi mõis ei võinud mingi keskusena olemas olla juba 1240-50ndatel aastatel. Veelgi enam, me teame ka seda, et mõis on muistne eesti sõna ja enne ristisõdu resp. muistset vabadusvõitlust olid olemas eesti ülikutele kuulunud muinasmõisad. Äkki ka Preedi?

    Oma pikkade mõtiskluste alguses mainisin muide ka teist varianti. Ehk siis arvan, et 1253. aasta ürikus mainitud “oma veski” ei pruukinud olla tingimata Vahu silla kohal olnud Vahu veski. Näiteks samal jõel 2,2 km Vahu sillakohast ülesvoolu looduslikelt oludelt veski ehitamiseks palju paremas asupaigas (soiste kallaste puudumine) asus ajalooline Liigvalla veskikoht. Vähamalt alates 16. sajandist on sealsed alad (sh ka veski) kuulunud kokku Liigvalla mõisaga (see oli enne Liivi sõda Valkena ehk Kärkna kloostri maavaldus), kuid mis toimus seal AD 1253, seda ma ei tea.

    St ma mõtlesin, et kas see ürikus mnainitud “oma veski” ei pruukinud ehk olla sealne ehk hilisem Liigvalla veski? Sel juhul võiks ka Piibe maantee põhjapoolse trassi tekke jätta hilisemasse aega, nagu ma loengul oletasin.

  6. Valev Väljaots Says:

    1 dvd oleks teretulnud.

Leave a Reply