45 päeva!

Järjekordne etapp minu elus on läbitud. 45 päeva! Täpselt niikaua kestis minu “karjäär” Endla Looduskaitseala Sõprade Seltsi juhatuse liikme ja esimehena. Täna esitasin lahkumisavalduse nii seltsi juhatusest kui seltsist endast.

Minu lugu on lihtne. Seltsi kutsus mind tollane seltsi juhatuse esimees Valdek Allik. Samas teatas ta ka oma plaanist soovitada mind uueks juhatuse liikmeks ja esimeheks. Tema arvates olin tulenevalt oma taustast õige mees seltsi asju ajama.

Üldkoosolek toimus 18.10.2008. Kohal viibis 23 seltsi liiget, kes mind ÜHEHÄÄLSELT samal päeval tagasiastunud Valdek Alliku asemel seltsi juhatusse valisid. Üldkoosoleku järel toimunud juhatuse koosolek valis mind samuti ühehäälselt juhatuse esimeheks.

Enne kui mind seltsi juhatama valiti, kasutasin võimalust, et ennast ja oma plaane tutvustada. Soovitasin seltsi liikmetel oma valik hästi läbi mõelda ja esmajärjekorras mõni usaldusväärne liige juhatusse valida. Plaanidest mainisin niipalju (ei mäleta sõnasõnaliselt), et olen konkreetse olemise/ütlemisega ja mul on ettekujutus seltsist kui eelkõige ENDLA Looduskaitseala Sõprade Seltsist. Midagi ei aidanud, mind valiti ühehäälselt.

Olin juba üldkoosolekule minnes teadlik seltsile avanenud võimalusest saada vallalt tasuta kasutada ruum Ervita seltsimajas. Seetõttu andsin ka Valdekule varakult teada, et minu nägemusse ruum ei mahu, kuna sellele puudub mõistlik rakendus. Lisaks on Koerus ja selle lähiümbruses piisavalt kohti, kus selts oma tegevusi saaks arendada. Korralikult remonditud ruumid sealsamas Ervita Seltsimajas, Koeru Kultuurimajas ja teistes kohtades ainult ootavad kasutajaid. Olin seisukohal, et me ei tohiks mingil juhul tegutseda võimalustepõhiselt vaid eesmärgipõhiselt. Ehk siis rentida ruum ainult juhul kui see on meie eesmärkide saavutamiseks vajalik!

Juhatuse koosolekul käisin idee ruumist loobuda välja. Vaidluse detailidesse laskumata otsustas juhatus häälteenamusega 4:1 tühistada oma eelmisel koosviibimisel tehtud otsus ning loobuda ruumist kui põhjendamatust kuluartiklist. Vastavasisulise teate edastasin valda. On huvitav, et kui ma palusin juhatuse liikmetel esitada ettepanekuid prioriteetsete tegevuste kohta aastal 2008, ei tulnud ühtegi nimetatud ruumi kasutamisega seotud ettepanekut.

Igatahes kadus mul sellest hetkest minul kontakt juhatuse liikmega, kelle initsiatiiv nimetatud ruumi saamise taga oli ja kes pidas mind sellest loobumisel peasüüdlaseks. Ei vastanud tema telefon ega avanenud uks. Mulle jäi mulje, nagu oleksin need neli häält ise andnud. Kui ma lõpuks temaga siiski ühenduse sain, selgus, et suhtlemisprobleem on tõsine ja et vastukaaluks juhatuse otsusele plaanib pettunud juhatuse liige kokku kutsuda erakorralise üldkoosoleku.

Kuid enne seda jõudis minuni 17. novembril 21 seltsi liikme allkirjaga Tõendi koopia, milles allakirjutanud avaldasid seisukohta, et ‘endine sidejaoskonna ruum on seltsile tarvilik’. Kahjuks edastati see dokument vallavanemale, mitte seltsi juhatusele, kes selle saama oleks pidanud. Jällegi üllatusin nähes kui paljud inimesed sellele dokumendile käe alla panid ilma, et nad oleksid ära kuulanud seltsi juhatuse põhjendusi või selgitusi. Kahekümne ühest allakirjutanust üksteist olid viimasel üldkoosolekul minu kanditatuuri poolt hääletanud. Nüüd allkirjastasid nad teise dokumendi, mis oli sisuliselt umbusaldusavaldus juhatuse tegevusele eesotsas minuga.

Kuna tõendi ja pöördumise taga olnud juhatuse liikme tegevus tekitas väga piinliku olukorra ja oli selge, et teatud küsimustes ületatas ta selgelt seltsi liikme volitusi, kutsusin kokku uue juhatuse koosoleku, mis leidis aset täna.

Kuigi algselt oli mul plaanis selgitada “kadunud tütrele” põhikirja ja kutsuda kõik seltsi liikmeid üles järgima nende enda poolt kehtestatud sedasama seltsi alusdokumenti, muutus minu soov pärast pikemat kaalumist sooviks lahkuda nii juhatusest kui seltsist endast. Miks?

Tekkinud probleem oli põhimõtteline. Põrkusid kaks teineteisest kaardinaalselt erinevat mõttemaailma. Minu eesmärgid olid lihtsad ja kantud soovist kaasata seltsi nooremaid liikmeid, olla oma tegevustega nähtav ning tegutseda käsikäes meile nime andnud Endla Looduskaitseala administratsiooniga. Irooniline aga viimasega puuduvad seltsil täna igusugused sidemed! Minu põhimõte: eesmärk pühitseb abinõu. Minu vastaspool pidas seltsi arengule ülioluliseks ruumi Ervita seltsimajas, kus korraldada näitusi. Põhimõte: abinõu pühisteb eesmärgi. Kui lisada sellele väga emotsionaalne ja reaalseid olukordi eirav argumentatsioon, võisin olla kindel, et selle olukorra lahenedes ootab mind järgmine samasugune ja ei tahtnud jätkata.

Et asi oleks lõpuni arusaadav, võib seda ka nii selgitada. Vastavalt minu nägemusele tulnuks seltsil heita kõrvale kõik muu ja keskenduda pärast aastaid kestnud varjusurma (minu arvamus) kui üks mees juhatuse poolt valitud prioriteetsetele valdkondadele, mis on kooskõlas seltsi põhikirjaliste eesmärkidega. Kõik muu nagu näiteks ühisekskursioonid ja -üritused, mille seos seltsi põhikirjaliste eesmärkidega on kaudne, võinuks olla kauba peale tingimusel, et need ei kurna seltsi rahaliselt ega administratiivselt. Aga alles teises või kolmandas järjekorras, sest üldiselt kahel rindel edukalt tegutseda pole võimalik. Kui selts tahtnuks vana rida jätkata, tulnuks neil valida teistsugune juhatus ja eelkõige juhatuse esimees. Sest nagu ma korduvalt kinnitasin, pole kumbki mõtteviis vale, vaid mõlemad eeldavad erinevat tüüpi juhti ja juhtimist. Ja kuna seltsi enamus kaldus pooldama vana süsteemi, järeldus mille tegin tõendile kogutud allkirjade põhjal, olin mina valmis tagasi astuma.

Tegelikult läks asi vahepeal ka päris inetuks, kui mind süüdistati selles, et soovin kõne all olevat ruumi kätte mängida Ervita “noortele”, kes vajavad seda joomiseks ja läbustamiseks. Nimelt on tõepoolest olemas initsiatiiv, mille järgi soovib Ervita lauatennise rahvas, kuhu ka mina kuulun, laiendada oma tegevust selle ruumi arvelt, et panna sinna veel täiendavalt piljardilaud. Ma olen täiskarsklane ja näinud elus palju neid tagajärgi, mida alkoholi liigtarbimine endaga kaasa toob. Arvan ennast olevat väga kaugel soovist ennast sellisesse tehingusse mässida. Lisaks piisab mulle ka lauatennisest ja mul tõepoolest pole au olla nimetatud initsiatiivi taga ei kaudselt ega otseselt.

Ja nii mu amet Endla Looduskaitseala Sõprade Seltsis otsa saigi. Kestes lühikest aega aga see eest täisväärtuslikult.

Moraal on sellel lool ka, nii mulle kui ka seltsi liikmetele. Endale loen sõnad peale tundmatus kohas vette hüppamisega. Seltsi liikmetele soovitaksin kindlasti tutvuda seltsi põhikirjaga, sest see on seltsi toimimise ja seltsi liikmete seltsilise tegevuse alusdokument. Iga seltsi liige peab teadma seltsi põhikirjalisi eesmärke ning olema kursis enda kui seltsi liikme õiguste ja kohustustega. Teiseks soovitan enne mistahes dokumendile allkirja andmist järgi uurida vastaspoole seisukoht, eriti kui tegemist on seltsi juhatuse langetatud otsusega. See on järjekordne näide sellest kuidas juriidiline ja emotsionaalne tasand omavahel ristuvad ja paksu pahandust tekitavad. Olnuks ülalnimetatud tõendile allkirja andnud inimesed teadlikud põhikirjast tulenevatest protseduurireeglitest, jäänuks hulk jama ära. Olnuks minu valinud seltsi liikmed teadlikud sellest kui tõsiselt ma seltsi põhikirjalisi eesmärke väärtustan, millist võimalust nad ära ei kasutanud kui nende ees seisin, jäänuks alles palju närvirakke ja häbistamata seltsi nimi. Mul on sellest kahju!

Head oli selles kogemuses minu jaoks siiski ka. Nimelt sain tänu võimalusel olla ELSS juhatuse liige tuttavaks kolme tõeliselt toreda inimesega, kelleks on Õie Vahar, Vello Starast ja Antti Ilomets. Eriti hea klapp oli kahe mehega, sest nendega ühendas mind sügav huvi kohaliku ajaloo ja looduse vastu. Antti Ilomets on siinse haridusseltsi liige ja seotud Rakkes tegutseva muuseumiga, mis muu hulgas sisaldab palju mind huvitavat infot. Vello on aga vana kalamees, kes teadis mõndagi huvitavat rääkida Koeru kandi jõgedel järvedel kalastamisest. Nendega suhtlen kindlasti ka edaspidi!

7 kommentaari to “45 päeva!”

  1. raba sõber Says:

    suht mõtetu selts, kui kommunikatsioon ei toimi, hea, et sealt minema said, huvitav, kas sind ühehäälselt valinud olid kanapimeduses või psühoosi all ning kas sind valides või siis vallale kirja kirjutades?

  2. marko Says:

    Ma ei oska Sulle vastata. Minu arvamus on, et selts on identiteedikriisis niikuinii. Tahetakse näha muudatusi aga ainult selliseid, mis endile meeldivad. See on väga vastuoluline olukord. Usun, et see praegune olukord on Sinu enda sõnu kasutades nagu “kõu”, mis õhu puhtaks lööb. Selts kas hääbub vaikselt või leiab endas jõudu usaldada noori ja/või tegutsemistahtelisi inimesi. Hetkel pakun hääbumist või äärmisel juhul lühikest agooniat ühe pensionäride või külaseltsi taolise ettevõtmisena.

    (NB! Ma ei ole pensionäride ega külaseltside vastane! Minu seisukoht on, et seltsil peab olema väga täpselt defineeritud tegutsemisvaldkond. Ei saa olla korraga efektiivselt külaselts ja looduskaitseala sõprade selts. Lisaks on siinkandis olemas nii pensionäride selts – mille liige on muuseas ka protestiv juhatuse liige – on külaseltsid ja käsitööseltsid. Mulle jäi arusaamatuks, miks ei võiks kogu see ekskursioonide ja näituste tegemise trall toimuda pensionäride seltsi all. Vanematele inimestele kuluvad mõlemad marjaks ära, nii ühisüritused kui ka käeline tegevus.)

    Minu irooniavaba ettepanek oli valida seltsi etteotsa toosama toimekas proua, kes tüli põhjustanud ruumi seltsile saamise soovi taga seisab. Teda toetab suur hulk seltsi liikmeid, temal on “ideed” ruumi kasutamiseks, lisaks on ta agar ekskursioonide ja muude ühisürituste korraldaja. Millegipärast tahaks aga tema saada ainult ruumi, seltsi juhtimine teda ei huvita. Ehk siis realiseerin oma idee, vastutuse selle idee ellurakendamise eest jätan teiste kanda.

  3. raba sõber Says:

    Kõu on ikkagi muutus – puu murdub pooleks, energeetiline paiga puhastus, võimalus noortel puudel võrsuda, sinu näide on pigem tiigi kinnikasvamine, kurb, et see pidevalt maapiirkondades juhtub. Kuid on ka pos. näiteid: teinekord kuulatakse noori, surutakse isegi oma ego maha või kasutatakse seda pensionäride klubis. Kui noori liikmeid peale ei tule, hääbub ja muutub mõtetuks ka seltsiliikumine.

  4. marko Says:

    Nõus. 110%.

  5. Nobel Says:

    See niinimetatud toimekas proua […] loodab et […] saab siin elada nagu Nõia Ella muiste.

    Toimetaja allmärkus: Lubasin endale ülaltoodud kommentaari pisut tsenseerida. Põhimõtteliselt tuleb kommentaatróri seisukoht ka olemasolevast kenasti välja.

  6. marko Says:

    Väga hea, et ajaveebi kandepind on laienemas ja ühe uued (kohalikud) kasutajad-kommenteerijad on leidnud siia tee. Avaldage oma arvamust, põhjendage ja argumenteerige! See kõik on teretulnud!

    Inimlikult ma mõistan ka emotsionaalseid postitusi nagu ülaltoodu kuid antud olukorras ei tuleks sellest muud kui solvumine ja vaht, mida keegi pärast helpida ei taha.

    Hoiame lati kõrgel! :) Kõrgemal kui minult-meilt seda eeldatakse!

  7. Siret Says:

    Oijah, loen ja imestan! Mõni ime siis, et noored ei tahagi midagi teha, kuna on juba ette teada, kuhu see viib. Õnneks on meie hulgas üksikuid isendeid, kes parandamatute optimistidena ikka edasi rühivad. Ütleksin siinkohal omapoolse toetuse meie filmiklassikasse kuuluva (Mehed ei nuta)tegelase sõnadega: Pole viga. Kui raskeks läheb, toetame. Igatahes! :)

Leave a Reply