“Mees, see kõlab uhkelt”

Laupäeva õhtul Koeru Kultuurimajas toimunud ürituse “Mees, see kõlab uhkelt” emotsioonid pole jõudnud veel korralikult settida ja peas pesa moodustada aga juba on Kesk-Eesti juhtiv uudisteportaal Järva Teataja jõudnud avaldada vastava uudisnupu ning kiiremad seda isegi kommenteerida.

Olin ise üks nominentidest nagu lisatud fotolgi näha ja arvan üldiselt, et tegemist on sisult ühe väga laheda üritusega. Et see ka rahvale meeldib näitab ehk seegi, et üritusele on piletid alati välja müüdud ja saal rahvast täis. Aga eks see nii peabki olema, sest väikeses kohas on üks põhjalikult ettevalmistatud eeskavaga üritus igati esiletõstmist ja kohaletulekut väärt. Seda enam, et tunnustatakse paljuski neidsamu inimesi, kellega tuleb külg külje kõrval elada.

Selle aasta nominentide valikukriteeriumiks oli vabatahtliku töö kaudu Koeru valla arengule kaasaaitamine ja isiklikult ei näinud kena palumise peale põhjust osalemisest keeldumiseks. Ma ei oska anda oma hinnangut kriteeriumi kui sellise a(s)jakohasusest. See on üks paljudest võrdsetest valikutest ning lõppeks otsustavad selle üle siiski ürituse korraldajad, mitte kõrvatseisjad. Kes tahab tunnustada mehi mõne muu kriteeriumi alusel, võib ju teha oma ürituse.

Millega ma teenisin ära olla ürituse naistoimkonna vaateväljas? Nagu Kirsika Ilmjärv seda sõnastab, on “Marko Mänd vanadpildid.neti ja nahkanuia blogi teostaja”. Selliseid projekte ma tõepoolest vean ja tegelikult on mul äraütlemata hea meel, et neid kohalikul tasandil hinnatakse. Sellised tunnustused on otsekui verstapostid teel kuhugi, mis ilmuvad silmapiirile ootamatult ja kinnitavad, et suund on õige. Pisut kripeldama jääb siiski Nahkanuia ajaveebi mainimine, sest seda kuidas see on aidanud kaasa Koeru valla arengule, oleks põnev kuulda asjaosaliste endi suust.

Eriti meeldiv on see, et ei mina ega ka ilmselt üksi teine nominentidest ei ole ju teinud asju mille eest meid tunnustati eesmärgiga kord Koeru rahva ja kogu Järvamaa ees seista, tass peos. Nii nagu minu jaoks on läbi Nahkanuia ajaveebi oma mõtete edastamine ja vanadpildid.net kaudu Koeru ajaloo tutvustamine osake eluviisist, on see omas võtmes ka teistele. Näiteks seisab ühisfotol minu paremal käel sünnijärgne Koeru elanik Uno Aan, kelle aastatepikkust panust kohaliku ajaloo uurimisse ja edastamisse on raske üle hinnata.

Aga üritusest endast jagub mul valdavalt kiidusõnu. Naised olid ette valmistanud korraliku eeskava, mis muide oli lavastatud päris mõnusa huumoriga. Suurel ekraanil vastasid nominendid varemsalvestatud videolõikudes kolmele küsimusele ja tuleb tunnistada, et seda osa pelgasin ma kõige rohkem. Sest nädal varem teistsuguses meeleolus antud intervjuu võib lõbusas peoseltskonnas omandada hoopis teise tähenduse. Aga polnud hullu midagi. Kõne oli artikuleeritud ja vastused sobisid esitatud (lõigatud) kujul ka laupäeva õhtusse.  Loodan väga, et saan neid klippe lähiajal esitada ka Nahkanuia ajaveebi vahendusel.

Tagantjärele tänu ka lauakaaslastele, kes meil Matiga lubasid oma varudest head-paremat nautida. Me poisiga nimelt ei teadnud, et sellele üritusele ei tulda kaks kätt taskus vaid oma söök-jook peab kaasa olema. Oli küll piinlik aga maaelu koos kõigi oma komponentidega hakkab vist mõju avaldama, sõime suuremate süümepiinadeta. :)

2 kommentaari to ““Mees, see kõlab uhkelt””

  1. Toomas Says:

    Näiteks mina isiklikult olen nii mõndagi uut ja huvitavat Koeru kohta teada saanud, millest mul varem aimugi polnud (Nt. A. Piiroja mälestused,kus nii mõndagi võis lugeda). Kindaslti on selle blogi puhul kasutegur olemas :p

  2. marko Says:

    Tänud Arto paranduse eest! See on alati mõttekoht ja ikka läheb valesti. :)

Leave a Reply