Eesrindlikust suhtumisest rabamaastikku

Võtsin uuesti lugeda Egon Ranneti romaani “Tugevate tee”. Kuigi kirjaniku meelevaldne ja väga üheülbane teemakäsitlus ajab vaat et pidevalt pead vangutama, on raamatust siiski põnev otsida ja tähele panna väikesi tõekillukesi siinse kandi elu-olu kohta. Päris kõike ei saa ka ju nii poliitiliselt kallutatud kirjanik nagu Rannet “olustikupiltidest” välja jätta.

Pakun, et Nahkanuia ajaveebi lugeja rabades liikuda ei karda. Kui  kardab, siis on kartuse juured ilmselt peidus kas väheses kokkupuutes rabamaastikega või eelnevalt kujundatud arvamustes. Kuidas neid arvamusi kujundati, selgub ka “Tugevate teest”, kus rabadest räägitakse eranditult negatiivsel toonil. Pole ime, et ühel hetkel elas Eestis suur hulk selliseid inimesi, kes rabadest midagi ei tea, kui siis ainult seda, et seal kollid elavad. Meenutagem siis omaaegset eesrindlikku suhtumist:

lk. 55. Vaadatakse tõenäoliselt Punaraba ümbritsevat metsa Udeva suunalt.

Mann ja Hilda vaatasid vahel õhtuti seda sünget rabametsa ja neile tundus, et seal madalate puunässide vahel on varjul suur jäise verega lummutis, kes õhtul ennast udude halli mantlisse mähib ning siis rabast väljadele roomab. Vastik, otse ääretult vastik tundus tüdrukutele see viljatu maa, aga siin lõuna pool oli seda rabalahmakat murettekitavalt palju. See ronis mõisa kidurale pargile otse häbematult selga.

lk. 133. Selline nägi välja teekond jalgsi Preedist Nahkanuiale. Täna on see raba osaliselt muudetud turba tootmise kohaks.

Igav oli see tee Jaani meelest, sest mis mets see ka on! Ei ole siit loota majapalki ega juhtmeposti … Selle rabametsa tüsedamad männid viiks täismees seljas paariviisi minema; vanad puud, aga viletsad … Kõrgmaal nii sihvakad, uhked kased on siin kõik nukralt maad ligi. Jaan heitis pahura pilgu ringi. Ka siin-seal kõrgete mätaste vahel kükitavad kuusekesed on ladvatipust küll nooruslikult erkrohelised, ent alumiste okste küljes ripub neil kõigil vanaduse hall sammalhabe. Teadagi, millest see kidurus … külm põhjavesi on puujuurtele väga lähedal. Kevaditi on ümbrus siin kõik üks suur, lage meri … Kohe, kui sõda läbi, tuleb siia kraavid sisse tõmmata; küll siis kasvab ka siia mets missugune! Või harida kõik see ilmatu raba põlluks … Kas neid soo- ja rabalarakaid siin ümberringi vähe! Neid on selja taga Väinjärve pool, siinsamas Preedi ümber ja ka ees Koidu ja Punaella kandis. Põldu siit saab …

One Response to “Eesrindlikust suhtumisest rabamaastikku”

  1. Soojutt « Idemulgu ajaveeb Says:

    […] kirjutas mõned päevad tagasi Nahkanuia ajaveebis rabadest http://www.nahkanuia.net/?p=2717  ja see pani mind mõtlema minu ja raba vahelisele […]

Leave a Reply