MÄLESTUSED: Ehrenbusch’ide lugu

Avaldan seekord siin ühe väljavõtte, mille sain Tõnis Avarmaa kirjatööst “Ühe küla lugu. Nahkanuia.” Selle on kirja pannud “Vardja peretütar Õie” Kiil (sünd. Ehrenbusch 1932. a.) ja nagu võib arvata, räägib ta Vardja rahvast ja talust.

Ehrenbusch’ide lugu

See  sündmus oli väga ammu. 1942 ((Tundub, et siin veab kirjutajat mälu alt. Tegemist pidi olema 1941 aasta suvega.)) aasta  4-5 augustil Nahkanuia külas,  Vardia  talus, kus oli kord minu  lapsepõlve kodu. Käis sõda. Venelased  läksid  ja sakslased  tulid. Mööda metsi redutas  paliu vene sõjaväelasi,  kes olid metsa  peitudes  sõjast maha jäänud. Sakslased olid juba Koeru  vallutanud.

Mäletan selgesti, et oli  laupäeva  õhtupoolik kui esimesed  vene sõjaväelased tulid meilt  süüa paluma. Ema andis neile mis oli ja nad läksid oma teed –  metsa  tagasi.

Pühapäeva hommikul  tulid  kaks automaatidega sõjaväelast ja alustasid  vana Limberveki  kallal norimist. (Nad arvasid, et ta oli meie isa, kuna Limbervek oli Endlasse minemas – uus ülikond seljas ja kell rippus ketiga vesti küljes.) Kuna Limbervek oskas vene keelt, siis nad istusid köögis ja Limbervek ütlesneile, et mis te hulgute metsas, olete sakslaste poolt ringi piiratud – andke ennast vangi.

Sellest aitas, venelased hakkasid oma keeles karjuma (cto on ckazal?), tõmbasid püssid palge ja lasid sealsamas Limberveki kööki maha. Meie kõik olime selle mõrva pealtnägijad …

Oma töö teinud, suundusid nad Haava poole metsa, lasid seal kaks pauku õhku ja siis mõne aja möödudes tuli sealt metsast palju sõjaväelasi, kes asusid toas ja kõigis hoonetes kõike, mis ette juhtus, lõhkuma ja hävitama …

See võis olla ainult jumal, kes meid seal põõsas nende röövlite eest kaitses – või lihtsalt me pidime jääma elama. Kuna nad meid otsisid, siis kaks meest jooksid kohe külla, kus käisid Altsanual ja Arupealsel küsimas, kas meie peret on külas nähtud? Kogu öö patrullis üks venelane, kelle jalgu nägime ma läbi aia, õuest väljale. Ka koerad jooksid meie juurde põõsastesse ja venelased loopisid neid kividega – aga meid nad tappa ei pidanud saama … Nad ei tulnud selle peale, et võime olla nii väikeste põõsaste all peidus.

Pimeduse katte all hakkas isa roomama mööda kartulivagusid aiast välja, et minna külasse abi tooma …

Kui koitis hommik, kadusid sõdurid metsa tagasi ja kõik jäi vaikseks.

Ema läks välja, tõi väljalt hobuse, rakendas vankri ette ja ladus lapsed peale. Mina käisin koos emaga toas, kus astusime üle laiba, kelle pea oli püssi tääkidega läbi torgitud. Võtsime toast üht-teist kaasa ja sõitsime külasse. Teel meid ei tulistatud.

Isa jõudis külasse pärast meid, sest ütles, et metsad on venelasi täis ja ei olnud võimalik edasi liikuda. Meie peatusime Abramil.

Samal päeval korraldasid sakslased haarangu ja võtsid palju metsa jooksnud vene sõjaväelasi vangi.

Ka leidsid teise laiba tammi pealt, kes oli laskudega rindu maha lastud. See oli Pruus, kes töötas veskis möldrina.

Matsime mõlemad mehed Koeru surnuaiale, kus matuste käigus lasti meile peale kuulipilduja tuli – siis taheti tappa kirikuõpetajat, aga ka see kommunistidel ei õnnestunud.

Pruusi või Limberveki matus Õie Tomingas mälestuste järele

Järgmisel talvel jagati sõjavange taludesse tööle, kes tööjõudu soovisid …

Venelane, kes lasi maha Limberveki, teenis Preedis.

Ema ütles, et seisis köögis täpselt samas kohas, riiuli juures, nagu siis kui Limberveki lasti ja tuppa tuli see venelane, kes laskis. Ema ütles, et mina tundsin teda ja tema tundis ka mind, vaatas korraks, lõi silmad maha, keeras end ringi ja lahkus …

Kuna ema seda kohtumist kellelegi ei rääkinud, seda poissi üles ei antud – oli tal võimalus vene ajal elama jääda …

Kui ema ja vennad Siberisse küüditati, elas isa Endla järve ääres metsavennana mingis punkris maa all. Nad olid seal viie mehega – isa oli kõige vanem.

Ühel päeval isa ütles, et temal hakkas imelikult süda valutama, rääkis meestele, et midagi vist juhtub! Mehed olid öelnud talle, et mine hulgu ringi, lähed veidi targemaks …

Isa läkski ja oli umbes kolm nädalat Endla külas sugulaste juures.

Tagasi minnes oli neil oma kokkulepitud parool – üks suur puu, mille vastu kolm korda kõvasti löödi, siis tuli keegi punkrist välja.

Esimene kord keegi vastu ei tulnud ja isa läks külla tagasi.

Mõne päeva möödudes läks ta tagasi ja kordas parooli – et jälle keegi välja ei tulnud, nagu oli kokkulepe – hakkas ettevaatlikult ja aeglaselt punkrile lähemale hiilima. Selgus, et kõik maa oli ümberkaudu ära tallatud, punker ära lõhutud ja mehed maha lastud, kuna nad olid relvastatud ja hakkasid venelastele vastu.

Minu  isa läks siis Lõuna-Eestisse, kus teda keegi ei teadnud ja töötas kraavihallina kuni 1953nda aastani – siis suri Stalin ja elu Eestimaal muutus inimlikumaks …

Saaremaal  10.03.2004.a.

Vaata lisaks:

4 kommentaari to “MÄLESTUSED: Ehrenbusch’ide lugu”

  1. Hillar Ümar Says:

    Leidsin Herbert Lindmäe Suvesõda Tartumaal lk. 322, et Vardjal on lisaks Limbervekile ja Pruusile 1941. a augustikuus veel kolmaski inimene tapetud…

    “…3. augustil tapsid punaarmeelased Väinjärve vallas Nahkanuia küla Vardja talus Vaimastvere valla mehe Johannes Leheste (59)

  2. marko Says:

    Tänud Sullegi Hillar nende lühikeste aga väga asjalike täienduste eest! Hea kui on keegi, kes oma huvi kõrvalt leiab aega meeles pidada ka teiste poolt küsitud küsimusi ja tõstatatud teemasid. Saadaksin Sulle tänutäheks ühe Nahkanuia rinnamärgi aga ei tea kuhu! :) Saada aadress mulle mailile – marko[at]hong.ee.

  3. Hillar Ümar Says:

    NB!

    Küllaltki põhjalikus Herbert Lindmäe “Suvesõda Järvamaal 1941” nimeregistris Limberveki nimeline isik puudub.

    Kas Limbervek ei või olla paar aastat varem eestistatud Lehesteks?

  4. marko Says:

    See on võimalik, ka nimede suhteline sarnasus annab põhjust nii arvata.

Leave a Reply