Sepa peaaegu müüdud

Mingil salapärasel põhjusel on minu postitus “Sepa talu Visusti külas” olnud selle ajaveebi üks loetavamaid. Nii vähemalt väidab statistika. Ostsin selle talu taastamise eufoorias 2007 aasta suvel, pool aastat enne oma tollasest töökohast lahkumist. Tegin algust korrastustöödega, puhastasin maja seest ära ja hooldasin väljast. Siiski sai üsna pea selgeks, et seda resurssi, mida hoonetekompleksi kordategemiseks vaja, mul kahjuks ei ole. Ei materjaalset, füüsilist ega vaimset. Küpses otsus hooned maha müüa ja leida sinna vanadest lugupidav omanik.

Pikka aega ei leidunud majale ostjat. Oli küsijaid ja helistajaid aga tõsiseltvõetav oli neist ainult üks ning seegi leidis endale (hinna poolest) sobivama. Hind oli tõesti krõbe, sest alguses mul otsene vajadus kompleksi müüa puudus. Lisaks olid kinnistul paiknevad hooned, eriti elumaja, sedavõrd heas korras, et vähema küsimine lihtsalt ei tulnud kõne alla. Olin just lõpetanud Nippi Kõrsil suuremad ehitustööd ja oskasin seetõttu maja head seisukorda koos selle kordategemiseks kuluva töö hulgaga (enda arvates) õiglaselt hinnata.

Aga ostjat ei ilmunud ja pärast mitmekuulist tulutut müügitööd loobusin kuulutamast, sest mulle tundus maja olevat väärt enamat, kui tolleks hetkeks juba langevate hindade tingimustes selle eest pakuti.Mõtlesin asjade üle järele ja leidsin endas tahtmise ning jõu asi ise käsile võtta. Alustasin ning lõhkusin kõigepealt välja pliidi ja asusin uue hooga majaümbrust niitma.

See oli ka kõik, sest mõni päev pärast selle sisemiselt raske otsuse tegemist helises telefon ning ma suhtlesin inimesega, kes soovis Sepat endale koduks soetada. Ta oli minu kuulutust pikka aega jälginud, maja vaatamas käinud ja arvas nüüd, et see on müüdud ning tema sellest ilma. Selgitasin olukorda ja otsustasime kokku saada. Kokkusaamise tulemusena sõlmisime broneerimislepingu, mis reguleeris maja kasutamist broneerimisaja jooksul ning broneerimissumma tasumist. Erinevate tehniliste küsimuste tõttu olin maja müügitehinguga nõus ootama sügiseni, kui ostjal avanes võimalus taotleda Sepa ostmiseks lisaraha pangast.

Saabus sügis ja broneerimislepingu aeg sai ümber. Kirjatähte järgides olnuks ostja makstud käsiraha lootusetult kaotanud ja minul õigus kinnistu uuesti müüki panna. Aga kuna ostja siirad kavatsused ja pingutused asjaajamisel olid mulle teada, otsustasin võtta riski ja hoida maja temale. Väikese lisatingimuse siiski seadsin aga ma ei arva, et see oleks olnud ebaõiglane. Tänaseks on minu usaldus ennast õigustanud, sest möödunud nädala reedel teatati ostjale pangast, et tema palveid on kuulda võetud ning laenutaotlus rahuldatud! 

Nüüd on veel jäänud käia notari juures ja siis on Sepal uus, hooliv omanik, kelle huvides on maja korda teha. Senikaua on Sepa minu! Loodan siiralt, et viimaseid päevi!

Kõige lõppeks panen siia veel pildid Sepa talust. Meenutuseks ainult, sest need on ammu olemas minu PicasaWeb veebialbumis.

Leave a Reply