Mõtisklus maarahvast ja maaelust

Eestis kerib (keris) emotsioone Keskkerakonna poolt Paides korraldatud maarahva kongress. Sellega seoses jäi mulle juhtumisi silma Riigikogu aseesimees Jüri Ratas’e seisukoht, mida resümeeris Eesti “intelligentsi” peamine uudisteportaal Delfi. Tsiteerin:

Keskerakondlane rõhutas, et maarahvas on aegade jooksul olnud Eesti üheks tähtsamaks inimkapitaliks, kes on hoidnud ja kandnud edasi Eestimaa kultuuri, keele ja ajaloo järjepidevust ning identiteeti. Seepärast väärib ta suuremat austust ja lugupidamist kui senini seda on tehtud.

Ma ei saa sellest mõtteloogikast aru. Ma mõistan täielikult, et poliitikutel on vaja teha suuri sõnu, sest käib ju pidev võitlus valijate pärast. Kuid väide nagu oleks veel tänapäeval omavahel seotud maarahvas ja Eestimaa kultuur, keel ning ajalugu, on mulle vastuvõetamatu. Selliste mõttekonstruktsioonide viljelejaile näikse maarahva elu ehk maaelu selle tegelikul kujul täiesti tundmata olevat.

Maarahvas on tõepoolest olnud “Eesti üheks tähtsamaks inimkapitaliks” ja teinud seda, mida poliitik kirjeldab. Kuid sel teemal rääkides saab rõhuasetus olla ainult minevikuvormil. Kultuur ei ole ju asi iseeneses vaid see peegeldab inimeste igapäevaelu koos kõigi selle tahkudega, eelkõige aga neid tegevusi, mis leiva lauale toovad. Tänases maaelus puudub kõik see, mis omal ajal väärtusi lõi. Alates maja juures olevast aiamaast, laudast kanade, lammaste, lehma ja sigadega ning lõpetades kohalikust ressursist väiketootmisega. Pole talusid koos kõige talumajandusele iseloomulikuga, pole talukultuuri ehk kultuuri võtmes, nagu seda kaasajal mõistma kiputakse.

Ma ei toeta ka seisukohta, et meie kultuuri hoidjateks on põllumehed, keda on esiteks liiga vähe ning kelle vahetu kokkupuude maaga kultuuri loomise mõttes jääb järjeks väiksemaks. Tuleb ju oma valdustel silm peal hoida, planeerida ja juhtida. Tegemist on küllaltki tavalise ärijuhi tööga asukohaga “maal”. Kultuuri ei tekita ka maal elavad inimesed, kes valdavalt teenivad oma sissetuleku linnast või tööga, mis ei jällegi ei oma mingisugust seost maaelu või selle kultuuriga, mida oleme harjunud pidama omaks.

Seepärast ma tõepoolest ei näe maaelu säilitamisel selle praegusel kujul mitte mingisugust mõtet! On lihtsalt inimesed elukohaga maal, kes selles võtmes vaadatuna, kuna kultuuri ega lisaväärtusi nii ei teki, võiksid vabalt elada ka linnas. Maaelu säilitamisel, ka riiklikul tasandil, on mõte ainult selle klassikalisel ehk endisel kujul, kus maainimene saab oma toiduse vahetult maast elik toodab midagi kohapeal. Samas ei saaks sellisest elustiili muutusest riik mingit kiiret ja käega katsutavat kasu. Iseseisvad ja isemajandavad maamajapidamised pole ju majanduskasvu mootorid. Muutuselt tulenevat kasu keskkonnale ning inimeste turvatundele ei saa eelarvesse planeerida. Nii ongi tänane elu maal, isegi sedapidi võib, suhteliselt väikese kogukonna missioonitundel tuginev eralõbu, pealekauba kulukas. Kulukas nii maarahvale kui ka riigile, kelle jaoks muutub elu alalhoidmine maapiirkonnas üha kallimaks iga paari töökäte lahkumisega.

Olen juba ise kogenud maaelu jätkusuutmatust selle tänasel, traditsioonilisel kujul. Küll väikese liialdusega aga siiski võin tõdeda, et pole olemas kallimat kohta elamiseks kui mõni kõrvaline külakene kusagil Eesti põldude, metsade ja rabade vahel. Otseselt annab sellele väitele kinnitust verest, eriti noorest verest tühjaks jooksev külakogukond, lagunevad või siis parimal juhul suvemajadeks ümberehitatud talud.

Siinkohal tuleb nimetada ilmselt paljudele tuttavat dilemma töö ja kodu vahel. Tasuvat palgatööd saab ju reeglina linnast, samas kui süda käib pere ja koduga. Kuid on ka kolmas mõõde. Ka kõige lihtsama maamajapidamise korrashoid on ju iseenesest väga töömahukas ning seab kodunt äraolemisele omad piirid. Mina näiteks olen leppinud asjaoluga, et oma niiöelda erialast tööd saan ma teha ainult tingimusel, kui teen suuri kompromisse perega koosveedetud ning maja korrashoiuks kulutatava aja osas. Selleks pole ma aga valmis ning selleks puuduvad sageli ka võimalused! Pole ju võimalik jätta peret muust maailmast äralõigatuna mitmeks päevaks auto ja bussiühenduseta!

Võib olla olen ma liiga naiivne kui ma arvan, et rahal on oma oluline osa ühe maaelu baasüksuse, talumajapidamise arengul ja arendamisel. Kindlasti saab teha ise ja odavalt aga see ju eeldab jällegi oluliselt suuremaid ajaressursse kui täiskasvanu seda töö ja pere kõrvalt võib lubada. Sest mis mõte on suuremal kartulimaal või aiamaal, kui puudub koht saagi hoiustamiseks? Milliste vahenditega harida tulusalt oma 11 hektarit põllumaad? Kuidas areneda kui eluviis ja elukoht ei võimalda investeerida? Jne. Hea on kui kulud ja tulud tasakaalus püsivad.

Nii peabki maapiirkonna endale elupaigaks valinud pere (maarahvas) leppima sageli lahendusega, mis küll ei taga maaelu pikaajalist jätkusuutlikkust – kombineerida tuleb raha ja võimalustega kuniks kannatust jätkub – kuid loob vähemalt poliitikuile võimaluse näida tarkade ja hoolivatena.

Maaelu ja maarahva säilitamise või taastamise küsimus on põhimõtteline. Majanduslikult ebaotstarbekas otsus, mis teisalt jällegi kätkeb endas rahvusliku identiteedi üliolulist rolli. Kuidas on õige, mina seda öelda ei oska. Aga elu maapiirkondades tunneb kangelasi ja kuigi suures plaanis ma Eesti maarahva kui kultuuri tekitaja ning kandja taassündi ei usu, usun ma maaelu võimalikkusesse. On ju häid näiteid ettevõtlikust maarahvast, kellel on õnnestunud läbi lüüa. Usun, et ühel päeval olen ka mina nende ridades või siis annan samuti alla nagu seda on teinud enne mind ning teevad ka pärast mind sajad ja tuhanded.

Ja ärge uskuge kõiki maarahva edulugusid vaid uurige mille arvelt see on saavutatud!

4 kommentaari to “Mõtisklus maarahvast ja maaelust”

  1. Hundi ulg Says:

    Ka mina olen arvamusel, et elu maal on täna eelkõige valitud elustiil. Ning nagu Sa õigesti märgid on sellise elustiili viljelemine suhteliselt kulukas. Reeglina saavad seda omale lubada kas jõukad või need, kes on teadlikult valinud iseenda ja pere jaoks pisut madalama elustandardi. Viimast siis kompenseeribki neeed väärtused, mida elu väljaspool linnasid võimaldab.

  2. Rainer Says:

    Tõsiselt hea kirjatükk sul, päriselt ka! Ma arvan, et olles selle läbi lugenud, ei ole vaja kahetseda et tol (kuri)kuulsal kongressil käimata jäi.

  3. pyhapeet Says:

    Samamoodi nagu linnas kus kodanikud on killustunud eri kultuurigruppi sfääridesse on väga kirev ka “maarahwas”.
    Igasugused üldistused, et leida sellele gruppile ühiseid vajadusi või omadusi on suht mõtetud.
    Maarahwas on kirju ja täislik kui umbrohupeenar või krantside kari, mis toimib hoolimata riigivõimust või õlle hinnast.

  4. Endrik Says:

    Sellepärast seda demogoogiaks nimetataksegi, et sellel puudub loogika.

Leave a Reply