MÄLESTUSED: Arved Piiroja elulugu – XIII osa

Jätkan kangekaelselt Arved Piiroja mälestuste avaldamist, mida pärast allolevat lõiku jagub veel üheks pikemaks postituseks. Mõned lugejad on andnud märku, et neile ei paku mälestuste rubriik mingit huvi. Ei peagi. Isiklikult minul on põnev leida mälestustest kirjeldusi olukordadest või inimestest, mida klassikalises ajalookäsitluses ei kohta. Näiteks seekord mainib Arved Pilu talu, mille ääremaadel olevat kunagi asunud Pilu küla. Hetkel jääb see küll küsimusena minu jaoks õhku rippuma aga tulevikus kavatsen kindlasti välja uurida, kui suures osas Arvedi poolt edastatud pärimus faktidele vastab.

Üldiselt kulgevad mälestused seekord suuremas osas 1940. ja 1941. aasta sündmuste taustal ja valguses. Ajal, mil Eestit ja kogu maailma raputasid teated suurest sõjast, elati Väinjärvel suhteliselt rahulikku elu. Mis muidugi ei tähenda, et siinne kant oleks sõjasündmustest täiesti puutumata jäänud. Kes pages metsa, kes oli sunnitud astuma punaarmeesse. Lõhuti ausambaid ja peeti sõjavange. Nii oligi. Kuidas täpselt, saate juba ise lugeda.

Tuli 1. september ja algas teine kooliaasta Paides. Seekord kolisin uude korterisse Pärnu maanteel, kus olime kolme poisiga omaette. Tegime ise süüa ja eks see oli küll tülikas, kuid tulime odavamalt välja. 1. septembril algas Saksa – Poola sõda, mis tegi noori mehi rahutuks. Oli veel teinegi raske küsimus – Vene-Eesti baaside rajamine, mis algas oktoobri keskel vene vägede sissemarssimisega üle Eesti piiri. Maal aeti kaitseliitlased sinna teedele valvet pidama, kust väed mööda sõitsid. Kõik läks muidugi rahulikult, aga pahameel oli kõva, et venelased sisse lasti. Varsti oli neid sõjaväelasi igal pool näha ja nendega juhtus tihti imelikke asju ning arad olid nad ka.

Kooliskäimine jätkub nagu ikka jalgrattaga nii kaua, kui ilmad lubavad. Tuli jõuda kella kaheksaks tundide alguseks kohale ja vahel oli tuul nii vastu, sadas vihma või lörtsi, teinekord on tee külmetanud ja libe. Nüüd tagasi mõeldes ei taha nagu uskudagi, et kõige sellega hakkama sain.

1940. aasta talv on väga külm. Käib Soome sõda ja venelased kannavad hirmsaid inimkaotusi, kuid ega ülemvõimu vastu saa, kui vastane on suur ja lai. Saame talvel paaril korral külmapühasid pidada ja ma jään mumpsi, mis lubab veel kümme päeva puhkust. Lihavõttepühade ajal on isegi nii sügav lumi, et saab suusatada.

Kevadel, kui algavad klassi lõpueksamid, on mul suur mure murtud: ma ei pea neid tegema, sest minu aasta keskmine hinne on 4,6 ja tuleb teha ainult töökojas proovitöö ning suvevaheaeg võib alata.

[—]

17. ja 18. juunil algavad Tallinnas ärevad päevad – tehakse riigipööre ja vana valitsus lüüakse koos presidendiga minema ning kommunistid tulevad võimule vene sõjaväe toel. Pärast kuuleme, et linnas on võimuvahetuse tõttu olnud väga pingelised päevad. Maal oli rahulikum. Korjati ära relvad nii kaitseliitlastelt kui eraisikutelt. Oli kuulda ka juba juhtivate inimeste kadumisi. Algasid kommunistide kihutuskoosolekud ja uute võimuorganite moodustamine. Uuteks juhtideks olid väga tumeda minevikuga inimesed ja paljudel juhtudel päris vangist tulnud tegelased.

Maal tahtis töö tegemist ja tehti ka, kuigi muretseti tuleviku pärast. Suvi oli ilus ja sai sellestki rõõmu tunda. 1. septembril tuli jälle Paidesse kooli minna. Tulid uued õppeained: vene keel, konstitutsioon ja hakati komsomoli organiseerima, mis läks väga vaevaliselt. Mõned üksikud astusid sinna vabatahtlikult. Pärast hiljem hakati juba survet avaldama ja pakuti kõiksugu soodustusi. Õnneks ma sain nendest tegelastest kõrvale hoida. Koolis tehti muutusi õppeaja pikkuses: kaotati neljas aasta ära ja me pidime kolme aastaga lõpetama. Seega algas viimane aasta meie klassile. Tehti uued kavad ja jagati lõputöö nimekirjad välja. Mina hakkasin tegema Bodan veepumpa. Kevadised eksamid pidid otsustama, kui palju neid teha tuleb.

Tulid “suured” pühad – 7-8. november, mille puhul anti parematele õpilastele toetust 3 tšervoonetsit = 30 rubla ja mina olin ka nende õnnelikkude hulgas. Pühadeks sõitsin nagu ikka koju. Seekord läks ilm külmaks ja kerge lumi tuli maha.

[—]

Nende pühade ajal lõhkusid kommunistid öösiti Koeru ja Müüsleri Vabadussõja ausambad ära. See oli nüüd nendel üks peamisi tegevusalasid üle Eesti. Siis oli nende pühade ajal veel üks uus komme: igale poole pandi valvemeeskonnad koos tuletõrjepritsiga välja. Nii oli ka Väinjärves. Kuna prits asus meil, siis see meeskond oli kogu pühade aja meie talus. Need olid kohalikud mehed, kes siis vaheldumisi kohal käisid.

Fotoallkiri1

Oli kahtlusi, et kas antakse jõulupühi või ei, aga siis tuli viimasel minutil teade, et võib pühi pidada aga lühemalt. Pühadeks sain veel jalgrattaga koju sõita, aga siis tuli ilus lumi maha, mis tegi tuju ka nagu paremaks.

[—]

1941. aasta algul on külmad ilmad ja ma olen veel kodus. Punastel toimuvad suured valimised ja tehakse kihutustööd. Igal pool valimisjaoskondades on kohe nii kui pidu. Koolis oli juba lõpuaasta ja erilisi muudatusi ei olnud. Keelte tundides ei tahtnud ma käia, sest saksa keel tehti vabaks õppeaineks ja seetõttu olin neis tundides võrdlemisi vähe. Nüüd tagantjärele mõtlen küll, et oleksin võinud keeli rohkem õppida.

Märtsikuu algul läks mu tervis halvaks ja olin mõne päeva koolist ära. Klassijuhataja tuli mind vaatama ja arvas, et asi on väga tõsine. Tõi siis hobusemehe ja viis mu haiglasse. Seal sai arst kohe aru, et on tõsi taga ja pimesoolega on midagi juhtunud. See ei olnud õige lõikuse arst, sest päris tohter oli Tallinna sõitnud, aga ka temal oli selge, et lõikusega ei tohi viivitada. Tehti ettevalmistused ära ja läks lõikamiseks. Arst nägi sellega palju vaeva, sest pimesool oli liitunud ja juba ka lõhkenud. Ma olin ligi tund aega lõikuselaual, mõistus oli selge ja vaatasin seinal olevat kella kogu aeg, et millal see ometi lõpeb. Ega arst mulle rääkinud, et asi nii tõsine on. Lõpuks õmmeldi haav kinni ja pandi kummivoolik haavast välja, et selle kaudu mäda jookseks ning viidi palatisse voodisse. Magada ei saanud, sest palavik tõusis väga kõrgele.

Õnneks saabus õige lõikusarst paari päeva pärast tagasi ja tuli mind vaatama. Ta korraldas mu hoolduse ümber ja lasi elektrilise soojenduskasti mulle peale panna. Palavik hakkas alanema ja ma võisin natuke süüa ka juba. Paranemine kulges väga pikkamööda ja läks üle kahe nädala, enne kui võisin püsti tõusta. Pidin tükk aega veel kosuma ja haiglast sain välja 30. märtsil. Oskar tuli mulle Paide järele. Kõndimine oli algul raske ja vaevaline, kuid niipalju ikka jõudsin, et saime jaama rongile minna ja Järva-Jaani sõita, kus Julius meil hobusega vastas oli ning koju viis. Talv oli veel täies jõus ja teedel olid suured hanged ning sõitsime nagu mere lainetel.

[—]

Kodus pidin end hulga aega kosutama ja Paide arsti juurde kutsuti 2 nädala pärast haava näitama. Seal käisin ma pärast veel mitu korda, enne kui haav päris korda sai. Kooli asju ma kodus ikka vaatasin ka ja sain kevadel eksamid ära teha. Ainult tööõpetuse tunnis ei lubanud arst mul käia, kuid seda lõputööd oli mul juba kaunis palju tehtud ja hinnati selle osa järgi. Sain väga hea hinde ja see tähendas 5. kategooriat, mis oli tollal kaunis kõrge.

Maikuu algul ostsid L. vanemad koos vendadega meie naabrusse talukoha “Pilu” hooned ja said ka selle juurde kuuluva maa kasutamise õiguse. Nii kolisid nad nüüd sinna elama. See talu oli natuke suurem meie kohast. Vanasti oli selle talu ääremaadel Pilu küla olnud, mille mõisnik lasi ära lõhkuda ja talud maatasa teha. Põldude sees olid need küngastena veel tuntavad. Seal talu põllul on ka nn. “Hundiauk”, mis on sisselangenud paekivide kurisuu koht, kus kasvavad põõsad ja puud.

Aga siis tulid ärevad päevad. Ilmad olid ilusad, kui 14. juuni varahommikul algas küüditamine. Meie külast esimese hooga kedagi ära ei viidud. Kõige rohkem küüditati Koerust, kust viidi kõik kaupluste omanikud ja endisi Kaitseliidu ülemaid ning vanadest suurtest taludest. Levisid kuuldused, et linnades on väga palju inimesi ohvriks langenud ja see tegi lihtsale maainimesele hirmu.

Nädal hiljem käis Helkiv Tartus ja tõi A. mööbli ära, sest tema mees Borja Taar oli Värska sõjaväelaagrist Venemaale ära viidud. Ta oli Ratsarügemendi ohvitser.

Pärast küüditamist tulid linnast sugulased Tallinnast autoga puhkusele. Selle aja sees tegime huvireisi Paide ja Türile. Igal pool oli juba näha palju vene sõjaväelasi, kes kontrollisid ka meid. Nad imestasid, et kes me sellised oleme, et autoga ringi sõidame. Lempsil oli ka üks sõber kaasas ja meid oli kolm noort meest autos ning see äratas tähelepanu. Türil oli veel raadiomast püsti – väga sale ja 197 m kõrge peenest terasest tehtud.

Peale küüditamist – enne jaanipäeva tulid Tallinna sugulased autoga jälle maale, et ehk lubatakse jaanipäeva pidada. Nad rääkisid ärevast olukorrast linnas, kuid neil olid kõik alles jäänud. Olime Arukülas, kus pidi jaanipäeva pidu toimuma. Oli pühapäev, 22. juuni. Seal oli juba sõjajutt rahva seas liikvel, sest oldi raadio kaudu Vene – Saksa sõja algusest teada saadud. Pidu jäigi pidamata ja linnarahvas hakkas kohe koju tagasi sõitma. Kõik olid ärevil, et mis nüüd edasi juhtub.

Meie kooli lõpuaktus pidi toimuma 25. juunil. Ma sõitsin Paide, ehkki sõda oli alanud. Kooli juures oli rahulik, kuid aktusest ei tulnud midagi välja, sest paljud jäid tulemata. Lõputunnistused olid valmis kirjutatud ja anti ilma tseremooniata kätte. Kui koju tagasi sõitsin, olid juba suured sõdurite kolonnid teedel liikumas Paide poole. Oli näha ka erariides kutsealuseid nagu kaltsuhunnikud ja nälginud nägudega. Need olid kusagilt Venemaa põhjast tulnud ja see näitas juba seda, et käib sõda.

Kodus möödusid päevad ärevalt mopi käsku oodates, ei olnud töölusti ega midagi. Ega seda ootuse aega palju polnud, sest 4. juuli öösel toodi mobilisatsiooni kutse. Õnneks olin ma kodust ära ja Oskar oli kutse vastuvõtmisel öelnud, et ei tea, kus ma olen ja ei saa kutset kätte anda Ta tuli öösel mulle seda kohe ütlema ja lausus, et sa pead ise otsustama, mida teed. Me olime L-ga juba oma plaanid läbi arutanud, et ega ikka ei lähe sõtta vene poolel ja hoian kõrvale, aga kodust kaugele ka ei lähe. Läksin hommikul vara Juliuse poole, et esimene päev seal mööda saata. Sealt siis läksin järgmisel ööl edasi sõprade juurde, kes end juba metsas varjasid, et siis ühiselt plaani pidada. Seal metsas sõprade juures nõu pidades jäime otsuse juurde, et varjame end üksikult, sest siis saame olla kodule lähemal ja omakseid vajaduse korral aidata.

Veetsin siis paar ööpäeva metsas ja ema tõi mulle vahel süüa järele ning ka L. käis ja rääkis uudiseid. Kolmandal ööl läksin juba koju aida lakka end varjama. Päevad saatsin rukkipõllu sees mööda. Õnneks olid ilmad kenad, kuid sõjajutud läksid aina ärevamaks ja levis igasugu kuuldusi ning ei teadnud, mis kaugemal tegelikult toimub. Mehed käisid salaja koos ja pidasid plaane, mida teha. Kellel polnud naisi ja lapsi, neil oli kergem, kuid kellel oli pere, need ei julenud metsa minna. Ja nii juhtuski, et kui tuli järgmine mopikutse, pidi Julius ka sõtta minema. Vennal oli pere – naine ja 3 last ning ta ei julenud jääda.

Nüüd aeti nooremaid inimesi mitmel korral kaevikuid kaevama, mis oli rohkem nalja tegemine ja lihtsalt käsu täitmine. Vanemad inimesed, kes olid veel koju jäänud, tegid põllutööd edasi ja ka mina julgesin vahete vahel põllule või heinale appi minna, kui polnud sõjaväe liikumist ligidal kuulda. Kostis ka mõnikord juba sõja kõminat, mis aina lähenes. See tegi nagu julgemaks, et saab varsti peidust välja tulla. Meie elasime suurtest teedest kaugemal ja siin ei olnud palju vägede liikumisi, mis oleksid ohtlikud olnud.

Viimasel päeval enne sakslaste sissetulekut olime põllul heinu vedamas ja nägime, kui eemal maanteel sõitis autotäis venelasi Preedi poole. Me mõtlesime, et neil on vist plaanis midagi siinkandis veel teha. Veidi aja pärast oligi kuulda kuulipilduja ja püssiraginat natuke aega. Peale seda oli vaikus ja auto ei tulnud tagasi. Hiljem selgus, et nad tahtsid Preedi jõe silda õhku lasta, aga sakslased olid juba vastas ja tegid venelased küpseks.

Õhtupoolikul tuli üks haavatud venelane Piirojale ja tahtis, et isa ta Koeru haiglasse viiks. Isal ei jäänudki muud üle, kui hobune ette rakendada ja mees ära viia. Ta sai ilusti tagasi ja natukese aja pärast kostis Koeru poolt mürinat ning laskmist. See laskmine toimus selle pärast, et koolijuhataja Pikkberg oli käinud Väinjärve mõisa tornis vaatamas, kui kaugel sõjategevus on. Sakslased aga arvasid, et seal on mõni vene vaatleja ja anti tornile kaks tabavat lasku. Õnneks oli juhataja varem alla saanud ja jäi ellu. Mõisa lähedal tuli Ervita poolt üks venelaste voor nelja veoautoga, mis langesid sakslaste tule alla ja põlesid ära.

Fotoallkiri2

See toimus augusti keskpaiku ja suuremat sõda meie enam ei näinud. Edaspidi läksid meist suured vene vangide kolonnid mööda piki maanteed kuhugi kogunemiskohtadesse. Mõne päeva pärast tuli palju sõjaväge mõisa juurde ja sinna tehti midagi staabi taolist ning igasugused laod sõjakraamiga, mis olid paar kuud paigal. Otseseid sõjakahjustusi meie külas ei olnud, ainult hiljem sai 3 last surma mahajäetud laskemoonaga mängimisel.

Sõda oli meist juba kaugemal ja elu läks vanaviisi edasi. Saksa sõjaväkke hakati vabatahtlikke võtma ja mõni mineja ka oli, kes veel järele jäänud. Meie külast esialgu küll kedagi ei olnud. Vallamajast tuli käsk, et L. ja K. peavad minema Rakke raudtee remonditööle viieks päevaks, sest venelased olid taganemisel raudtee ära lõhkunud. Ma läksin ka vabatahtlikult kaasa igaks juhuks. Sinna kogunes päris palju rahvast. Toit pidi endal kaasas olema ja peavarju saime seal ligidal olevas talus. Paaril korral oli ka ohtlik olukord, kui Vene lennukid käisid meid ründamas, aga keegi õnneks kannatada ei saanud. Hiljem saime selle töö eest ka tasu.

[—]

Sügisesed põllutööd tahavad tegemist ja ma jään Pilule tööle abiks vilja koristama ja masindama. Vilja masindamisega oli raskusi, sest mootorikütust polnud saada. Seda lubati lõpuks Paides anda ja ma pidin hobusega sinna järele minema. Nüüd saan ma ka oma kooliasjad ära tuua, mis olid kevadel sinna jäänud.

[—]

Sõda käib kaugel edasi ja on väga verine. Sakslased lähevad üha kaugemale Venemaale ja võtavad tohutul hulgal sõjavange. Neid vange antakse küladesse abiks põllutöödele. Meil sellist vajadust ei ole, kuid Juliuse naine Mary võttis, sest tal polnud meestöölist. Need tegid tööd söögi eest. Tänavu tuleb lumi maha juba oktoobri keskel ja jääbki. Varume Koljaga talveks kütet heinamaalt ja veame koju. Kaugelt on kuulda sõja kõminat.

[—]

Detsembri algul on suur sula, mis lund küll ära ei võta, kuid tublisti vähendab. Hakkame Koljaga Tallinnasse hobustega sõiduks ette valmis-tama, sest meil on hobuste toidust nappus ja on vaja hobune Mati linna Lembitu töö juurde talveks sööma viia. Sõidame Lehtse kaudu, kus oleme ööd Lempsi vanemate pool. Sealt hakkame hommikul vara Tallinna poole sõitma ja ka Ville tuleb heinakoormaga kaasa, et linna hobustele toitu tuua. Sõit läheb hästi, kuid see pole ju sõit, sest mõlemal reel on paras koorem peal, vaid ikka jalg jala ette minek, ilma vahejuhtumiteta. Ainult mõnel jõesillal on valvemeeskonnad, kes kontrollivad koormaid ja pabereid. Sõidame Jägalast mööda, kus on suured vangilaagrid ja väga viletsa väljanägemisega vangid liiguvad vaevaliselt. Linnas on lund väga vähe ja on tükk tegemist Kopli tänavale saamisega, kus Nadi ja Lembit elavad. Toome neile maalt toiduaineid. Linnas oleme mõne päeva ja kui saame asjad korda aetud, sugulased üle vaadatud, alustame kojusõitu. Tagasisõit läheb palju kergemini, sest koormat pole peal ja sõidame teist kaudu otsem läbi Lehmja, Jüri, Kiviloo, Vetla ja säält läbi metsade Järva-Madise, Järva-Jaani kaudu Väinjärve. Vetlas oleme ööd ja sõit läheb hästi ilma vahejuhtumiteta.

[—]

Jõuludeks tuleb teha ka küünlaid lambarasvast, sest poest pole neid saada. Pühad on ilusad suure lumega.

Loe ka Arved Piiroja mälestuste I osaII osa, III osaIV osaV osaVI osaVII osaVIII osa, IX osaX osaXI osa ja XII osa.

  1. Vabadussõja ausammast Koerus on aegade jooksul lõhutud kahel korral. []
  2. Väinjärve mõisahoone, mille torn on saanud mürsutabamuse. []

Leave a Reply